Teadlased, loomakasvatajad, lihatootjad ja -kaupmehed on märganud, et tarbijad on muutunud sealiha osas tähelepanelikumaks ning kohati ka kriitilisemaks – üha rohkem tuntakse huvi, kus ja millistes tingimustes loomi kasvatatakse. Samuti pööratakse suuremat tähelepanu liha kvaliteedile. Kuidas läheb Eesti seakasvatussektoril üldiselt ning mis tingimustel Eestis sealiha toodetakse, kirjutavad Eesti Maaülikooli lihatehnoloogia õppejõud Kristi Kerner ja aretuse õppejõud Alo Tänavots.
Eesti võiks rohkem sealiha ise toota
Eesti inimene sööb aasta jooksul liha umbes sama palju, kui ta ise kaalub, ehk keskmiselt ligikaudu 80 kilogrammi. Umbes poole tarbitavast lihakogusest moodustab sealiha. Sealiha osatähtsus kogu lihatootmises on üle 50%. Seakasvatus on Eestis piimatootmise kõrval tähtsuselt teine loomakasvatussektor.
Kaheksakümnendatel aastatel ulatus sigade arv Eestis miljonini. 1989. aastast alates hakkas see aga kiiresti vähenema. Sigade arvu ja sealiha tootmise vähenemine oli tingitud eelkõige majanduslikest põhjustest. Nõukogude Liidu koosseisus olles veeti Eestisse põhiline seasööt (teravili, šrotid) sisse ja siin toodetud liha turustati suures osas Moskvas ja Leningradis. Iseseisvuse taastamise järel aga muutus olukord põllumajanduses kardinaalselt. Agraarreformi käivitumisel hakkas Eestis kiires tempos vähenema nii teravilja külvipind kui ka loomade (sh sigade) arv. Kuna majandussidemed endise Nõukogude Liidu liiduvabariikidega katkesid, osutus võimatuks ja tarbetuks toota sealiha endistes kogustes.
Viimase kümne aasta jooksul on sigade arv Eestis püsinud umbes 300 000 ümber. Praegu ei suuda aga Eesti seakasvatustootmine rahuldada siseturu nõudlust, sest liha tarbimine ületab kodumaise tootmismahu. Eesti sealihaga isevarustatuse tase oli 2022. aastal 78%. See tähendab, et üle kolmveerandi meil tarbitud 43 tonnist sealihast aastas on eestimaist päritolu. Toormenappuse tõttu peavad meie suuremad lihatööstused nii värsket kui ka külmutatud liha seetõttu juurde importima.
Seakasvatuse ja kodumaise lihatööstuse edasine areng sõltub nii siseturu tagasivõitmisest impordilt, lihatoodete tarbimise suurenemisest kui ka uute stabiilsete välisturgude leidmisest. Miljonini sigade arv meie seafarmides ilmselt enam kunagi ei jõua, kuid arvestades optimaalset lihatarbimist, võiks Eestis pidada ligikaudu 600 000 siga ehk poole rohkem kui praegu.
Eestis kasvatatud loomade liha on kvaliteetne ja turvaline
Teadlastena saame kinnitada, et Eesti sealiha kvaliteediga saab igati rahul olla. See on importlihast kvaliteetsem ja värskem, sest liha tarneahel on lühem. Sigade pidamistingimusi kontrollitakse järjepidevalt ning loomade stressi maandamiseks kasutatakse erinevaid võtteid.
Kindel võib olla, et toidu ja liha ohutus on Eestis pideva riikliku kontrolli all. Liha ja lihatoodete ohutuse lihatööstustes tagab õigusaktidega ettenähtud meetmete kompleks, mis haarab kogu lihatootmise ahela laudast lauani.
Kontrollitakse tapaloomade tervist, nende vedu ja tapaeelset pidamist. Lisandub ettevõtete enesekontrolli-süsteem ja liha kvaliteedi kontroll (sh võõrainete sisalduse kontroll). Tagatud peab olema nõuetele vastav märgistus, külmaahel, nõuetekohane säilitus ning liha ja lihatoodete jälgitavus.
Euroopa Liidus ja seega ka meil on suund antibiootikumide kasutamise vähendamiseks. Põllumajandus- ja Toiduamet teeb regulaarset antibiootikumiresistentsuse seiret alates 2005. aastast nii nuumsigadele kui ka värskele sea- ja veiselihale, nii broileritele kui ka broileri- ja kalkunilihale.
Euroopa Liidu määrused seavad esikohale toiduohutuse ja tarbijate tervise. Nende standardite järgimise tagavad pidevad seired ja testimised. Näiteks 2019. aastal võeti sellise seire raames proovid tapamajades nuumsigade umbsooltest ning jaekaubanduses sea- ja veiselihast. Jaekaubanduses võeti 150 proovi sealihast ja 150 veiselihast, millest 122 sealiha ja 111 veiseliha proovi pärines kodumaisest lihast ning vastavalt 28 ja 39 proovi imporditud lihast.
Meie lihatootjate edukusest annab tunnistust see, et imetajate soolestikus, keskkonnas ja seetõttu ka toidus leiduva E. coli bakteri osakaal oli kodumaises sea- ja veiselihas 1,3%, imporditud lihas aga 7,6%.
Ei ole alust arvata, et Eesti loomakasvatuses kasutatakse ka kasvuhormoone – terves Euroopa Liidus on hormoonide ja kasvukiirendajate kasutamine põllumajandusloomade kasvu ja tootlikkuse stimuleerimiseks keelatud ja sellest kinnipidamist kontrollib ka järelevalveasutus.
Eestis pööratakse suurt tähelepanu loomade heaolule
Oluline haiguste vältimise meetod on loomade heaolu suurendamine. Loomakasvatajad teevad kõik endast oleneva, et nende loomad oleksid terved ja kasvaksid heades tingimustes. Terve looma pidamise kulu on väiksem ja looma tervisest sõltub otseselt loomakasvatuse kasumlikkus.
Selleks, et seakasvataja saaks oma toodangu eest maksimaalset hinda, pöörab ta suurt tähelepanu nii tasakaalustatud söödaratsioonile kui ka headele pidamistingimustele. Võib julgelt öelda, et Eesti sigalate bioturvalisuse tase on üks kõrgemaid maailmas.
Loomade heaolu reguleerivad Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktidega kehtestatud loomapidamisnõuded. Näiteks põllumajandusministri määrus nr 80 sätestab nõuded sigade pidamise kohta.
Tänu loomade heaolu parandamisele on vähenenud ka antibiootikumide kasutamine sigadel. Eesti Maaülikooli kliinilise veterinaarmeditsiini õppetooli kaasprofessori Piret Kalmuse teadustöö kinnitab, et antibiootikumide kasutamise vajadust aitab vähendada korralik farmihügieen ja loomade heaolu ning tervise tagamine.
Antibiootikumid on loomapidajale lisakulu ja nende kasutamisel on kaasmõjusid, mistõttu otsitakse pidevalt võimalusi nende kasutust vähendada. Suureks ohuks on resistentsuse teke, kus mikroobid muutuvad seni toiminud antibiootikumidele vastupanuvõimeliseks. Seega mida vähem antibiootikume loomade ravimisel kasutatakse, seda vähem tekib ka antibiootikumidele resistentseid mikroorganisme.
Loomade ravimiseks kasutatavate ravimite kogus on Eestis üldse üks Euroopa Liidu väiksemaid, eriti kui vaadata riike, kust meile liha imporditakse. Võrreldes 2011. aastaga vähenes põllumajandusloomadele mõeldud antibiootikumide müük Eestis kümne aasta jooksul 33,8%.
Ka strateegia „Talust taldrikule“ üks eesmärke on vähendada Euroopa Liidus müüdavate antibiootikumide mahtu 2030. aastaks 50% võrra 27 Euroopa Liidu liikmesriigis.
Eesti sealihakasvatus on teinud suure hüppe tänapäeva ja selle kvaliteedi üle on põhjust uhke olla. Eestimaal kasvatatud sealiha on ka meie toidujulgeoleku garantii ning tagab toidukultuuri elujõu. Lisaks on Eestis toodetud liha keskkonnamõju väike tänu lühikestele tarneahelatele ja pidevalt arendatavatele bioringmajanduslikele lahendustele.
Allikas: https://maablogi.ee/
