Naha- ja suguhaiguste arst Airi Põder räägib salakavalatest suguhaigustest, mis ei pruugi endast märku anda – nakkuse kandja ei tunne mingeid vaevusi ja vähe sellest – ka sümptomeid pole märgata
„Kui kaebusi on vähe, kliiniline pilt väga tagasihoidlik või ebamäärane, siis peab haigusi võimalikult õigesti ja täpselt diagnoosima,” ütleb Põder, kelle sõnul pole sugulisel teel levivad haigused enam kaugeltki samad, mis mitukümmend aastat tagasi.
Põder toob näiteks süüfilise, mille kandjal tekkis vanasti peenise ümber haavand või lööve, kuid nüüd on asi märksa tõsisem – kuri haigus areneb 90% juhtudel ilma kliinilise pildita. See tähendab, et haigus avastatakse ainult vastavate analüüside abil või alles siis, kui on tekkinud juba tüsistused.
Tänu oluliselt täpsemale diagnostikale on leitud palju niisuguseid süüfilise juhtumeid, mida paar aastat tagasi kasutatud lihtsamad analüüsid praegu enam ei näitaks.
„Sümptomid on absoluutselt mittespetsiifilised ja kaebuste alusel ei saa öelda, on sul klamüdioos, gonorröa või trihhonomos – nad kõik tunduvad esmapilgul ühtemoodi, nii et sümptomite järgi diagnoosi panna ei saa,” selgitab Põder. „Kui võtta ravijuhised, mida kasutati 1950ndatel, siis pole nendega enam midagi peale hakata,” lisab ta.
Peitusemäng tõvega
Olukord, kus patsient otseselt millegi üle ei kaeba, võib tekitada küsimuse – milleks ravida? Väljaravimata haigus on kahjulik eeskätt rasedale naisele ja eelkõige tema sündimata lapsele, kellele näiteks süüfilis võib tekitada kõikvõimalikke väärarenguid ja kahjustusi. Meestel võib näiteks genitaalherpes tekitada aeg-ajalt valulisi ville suguelundite piirkonnas. Kui inimese organism on tugev, ei pruugi suguhaigus olulisi vaevusi tekitada, aga immuunsüsteemi nõrgenedes kas või stressi tagajärjel võivad probleemid esile kerkida.
Ravimatud suguhaigused
Suguhaigused jaotuvad kaheks: mikroobsed (näiteks gonorröa, klamüdioos ja süüfilis) ning viiruslikud suguhaigused (näiteks papilloomviirus, herpes ja HIV). Viimaseid välja ravida ei saa, kui ollakse juba nakatunud. „Kui oled saanud infektsiooni, siis on see haigus sul kogu eluks, sest viirus on intelligentsem kui inimene,” räägib Põder.
Kui välja ravida ei saa, siis nakatumist vältida on siiski võimalik. Kõige esimene kaitsevahend on loomulikult kondoom, kuid viiruste vastu on end võimalik ka vaktsineerida. „Vana suguhaigus on ju tegelikult B-hepatiit – selle vastu on vaktsiin olemas,” räägib Põder. Lõppjärgus on tema sõnul ka HSV ehk genitaalherpese vaktsiini loomine. Süstida saab end ka HPV ehk papilloomviiruse vastu, mis põhjustab vähki.
Põdra sõnul on viirushaiguste olulisematest ärahoidjatest puudu veel HIV-vaktsiin. Papilloomviiruse puhul on põhiliseks riskirühmaks küll naised, kellel see võib põhjustada emakakaela vähki, kuid viirus võib tekitada kasvajaid ka meeste suguelunditel.
Oluline on teada, et nimetatud suguhaigus ei levi ainult kehavedelike, vaid ka nahakontakti kaudu. Seega genitaal- ja anaalpiirkonnas pesitseva papilloomviiruse vastu kondoom alati ei kaitse. Sama kehtib ka genitaalherpese ja süüfilise puhul. „Mida enam on erinevaid partnereid, seda suurem on ka risk nakatuda teatud haigustesse isegi kondoomi kasutades,” lisab Põder ja soovitab pärast vahekorda iga uue partneriga end kindlasti kontrollida.
Kui sugulisel teel levivad viirused pidevalt arenevad, kas vaktsiini mõju on ikka püsiv? „Kui vaktsiin on olemas, siis organismis on kaitsekehade tase nii kõrge, et sa ei pruugi sellesse enam nakatuda,” rahustab Põder, kuid 100% garantiid siiski ei anna.
Juba nakatanutele ütleb Põder lohutuseks, et kõiki haigusi on võimalik vaos hoida nii, et see kahjustaks elukvaliteeti võimalikult vähe. Samas tuleb endale ka aru anda, et viirusekandjana ollakse ohtlik ka oma partnerile juhul, kui tema veel nakatunud pole.
Süüfilise ravimit raske saada
Ka mikroobsed suguhaigused pole kergesti lahendatav probleem. Gonorröagi puhul võib juhtuda, et tavaliste antibiootikumidega sellest enam lahti ei saa, nagu veel mõned aastad tagasi. „Mikroob on aru saanud, et teda tapetakse antibiootikumidega ja on hakanud tootma niisuguseid aineid, mis antibiootikume hävitavad,” selgitab Põder ravimresistentsete haigusvormide teket.
Nii ohtliku haiguse nagu süüfilise vastu on ravi küll olemas, kuid siinmail ei pruugi seda kohe saada.
„Eestis puuduvad esmavaliku ravimid,” räägib Põder. Ravimifirmadel pole majanduslikult kasulik vastavaid ravimeid pidevalt laos hoida, vaid need tuleb vajaduse korral tellida. Sellest ei maksa aga järeldada, et süüfilis oleks võrreldes teiste suguhaigustega oluliselt vähem levinud.
Vanasti oli süüfilise ravi tasuta, enam mitte. Sõltuvalt haiguse vormist võivad süüfilise arstimid maksta paarist kümnest paarisaja euroni.
Uus mikroob
Üsna uueks sugulisel teel levivaks mikroobiks võib nimetada mükoplasma genitaliumi, mis tunnistatud sama ohtlikuks kui klamüdioos. Alles viimase paari-kolme aasta jooksul on aru saadud, et selline ohtlik haigus levib. „Ta võib anda eesnäärme ja munandite põletikke,” loetleb Põder mõningaid sümptomeid. „Kui sa leiad õige haigustekitaja ja ravid kõiki partnereid korraga, siis ei ole probleemi,” selgitab ta haiguse ravimist. Raskeks muutub olukord aga siis, kui keegi partneritest jääb ravimata ja haigus ringiga jälle tagasi tuleb.
Kuidas haigust ära tunda?
„Sa ei mõtle iialgi, et sul on olemas parema käe teine sõrm, aga kui selles sõrmes on pind, siis tuletab see end kogu aeg meelde,” jagab Põder vihjeid, kuidas võimalikku suguhaigust ära tunda. Siit järeldus: kui allpool naba tundub olukord mingilgi moel imelik, on kindlasti põhjust arsti juurde minna. „Ma tunnen, et mul on peenis olemas,” vahendab Põder ühe patsiendi humoorikat vastust küsimusele oma enesetunde kohta. Kuid arstikontrolli võiks minna ka juhul, kui millegi üle otseselt kaevata polegi – pooltel juhtudel ei pruugi nakkuse kandja tunda kõige vähematki.
Üllatus-üllatus, ka oraal- ja anaalvahekorda nimetatakse seksiks!
Üks Hollandi professor tegi uuringu, millest selgus, et oraalset vahekorda pidasid seksiks täpselt pooled vastanutest. Anaalseksi puhul oli vastav näitaja mõnevõrra suurem, ülejäänud hindasid seda ilmselt mingiks muuks inimsuhtlemise vormiks.
Ainult vaginaalse seksi puhul oldi kindel, et tegemist on seksiga. Seega – kui oled vahelduse mõttes proovinud ka muid variante peale traditsioonilise vaginaalse suguühte, tasub arstile mainida, et proove peaks võtma ka kurgust ja/või pärakust. Põdra sõnul võtavad arstid proove tavaliselt ainult suguelunditelt, mis tähendab, et muid kanaleid pidi levinud suguhaigus võibki jääda avastamata. „Ma olen korduvalt leidnud gonorröad kurgust, mida perearstid on tuhandeid kordi ravinud angiini pähe,” ütleb dr Põder.
