Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) viis koos Keskkonnaagentuuriga suvel läbi saare-salehundlase seire. Sarnaselt varasematele aastatele ei leitud ka tänavu Eestis karantiinset saarepuude kahjurit ja meile lähim kolle asub Peterburi piirkonnas.
Kuigi senini ei ole saare-salehundlast veel üheski Euroopa Liidu riigis leitud, on kahjuri varajaseks tuvastamiseks oluline seiretegevusega jätkata.
Saare-salehundlase seire kestis tänavu juunist kuni augusti lõpuni ning samas mahus jätkatakse seirega ka järgmisel aastal. “Kogu seireperioodi vältel kasutati ka feromoonpüüniseid, sest ainuüksi vaatlustest selle kahjuri ülesleidmiseks ei piisa. Kahjuri varajane avastamine on aga väga oluline, sest ainult siis võib olla veel võimalik tema levikut pidurdada,“ selgitab PTA taimetervise ja paljundusmaterjali osakonna nõunik Ülle Metsman.
Eestis on saare-salehundlase poolt ohustatud looduslikult kasvav harilik saar ning haljastuses kasutatav pensilvaania saar. “Harilik saar on meie looduses olulisel kohal just loodusliku mitmekesisuse säilitamise seisukohalt,“ rõhutab Metsman.
Saare-salehundlase loodusliku levimise oht on kõige suurem Ida-Virumaal
Saare-salehundlase seire korraldati koostöös Keskkonnaagentuuriga ja viidi läbi kokku kaheksas maakonnas: Harju, Ida-Viru, Jõgeva, Lääne-Viru, Pärnu, Tartu, Valga ja Võru. “Ühtekokku 91-s seirekohas vaadeldi põhimaanteede, piiripunktide ning saare saematerjali importivate ettevõtete lähiümbruses hariliku saare ja pensilvaania saare puid, mille võradesse riputati feromoonpüünised. Esmakordselt olid püünised sel aastal üleval Ikla piiripunktis ja Valga linnas,“ annab Metsman ülevaate. Ta lisab, et kolmandik seirekohtadest planeeriti Narva ja Narva-Jõesuu linna ning Ida-Viru maakonda, sest seal on kahjuri loodusliku levimise oht kõige suurem. “Olenevalt seirekohast hoiti püüniseid kahjuri lendlusperioodil puude võras üleval neli kuni kaheksa nädalat,“ täpsustab spetsialist.
Kolmeteistkümnes seirekohas (nt Harju, Võru ja Ida-Viru maakonnas) oli lähiümbruses kasvamas ka pensilvaania saari, mis on teadaolevalt saare-salehundlasele eelistatuim puuliik. “Karantiinset taimekahjustajat saare-salehundlast feromoonpüünistest ei leitud, kuid 73-s seirekohas oli püünistes Eesti kohalike erinevate Agrilus spp. liikide mardikaid (põhiliselt Agrilus convexicollis), mille arvukus oli võrreldes eelmise aastaga väiksem,“ kommenteerib Metsman tänavusi seiretulemusi.
Veel ei ole saare-salehundlast üheski Euroopa Liidu riigis leitud
Senini ei ole saare-salehundlast veel üheski Euroopa Liidu (EL) riigis leitud.Küll aga on kahjur levinud Hiinas, Jaapanis, Koreas, Taiwanis, USA-s, Kanadas, Venemaal ja Ukrainas. “Meile lähim kolle asub Peterburi piirkonnas,“ ütleb Metsman.
Euroopa Liidus on saare-salehundlase levikuriikidest imporditavale saare puidule ja istikutele kehtestatud sisseveo erinõuded, et vältida kahjuri levikut kaubavahetuse kaudu. “Taimekahjustajad riigipiire ei tunne ja nende levikut on raske takistada. Saare-salehundlane võib levida mitmel viisil: looduses ise lennates, puidu ja taimede kaubavahetusega või ka „hääletajana“ transpordivahendite külge kinnitudes,“ selgitab Metsman. Kahjuri tuvastamise korral tuleb kolde likvideerimiseks rakendada tõrjemeetmeid.
Lisainfot saare-salehundlase kohta leiab Põllumajandus- ja Toiduameti kodulehelt: https://pta.agri.ee/saare-salehundlane
Saare-salehundlane (Agrilus planipennis) on Kaug-Idast pärit mardikas, kelle tekitatud kahjustuste tagajärjel hakkavad puud kuivama ja seejärel hukkuvad. Täiskasvanud mardikas on väike, kuni 14 mm pikkune, iseloomuliku smaragdrohelise läikiva saleda kehaga ning lühikeste tundlatega. Kahjur lendleb soojadel päikesepaistelistel ilmadel ja toitub saarepuu lehtedest. Saare-salehundlane tekitab puudele kaks väga iseloomulikku kahjustustunnust: vastne kaevandab koore alla S-kujulised käigud ning mardikas tekitab puust väljudes puukoorele 3–4 mm läbimõõduga D-kujulise ava.
