„Kui kõik läheb plaanipäraselt, tahaksime selle kava avalikustada selle aasta esimeses pooles, et mismoodi krediidiregister Eestis võiks toimida,“ ütles rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja asetäitja Thomas Auväärt. „Krediidiandja on kohustatud sealt registrist vaatama, mis see olemasolev laenutase juba on ja selle põhjal peab ta tegema otsuse, kas inimene saab laenu või mitte.“
Rahandusministeerium tutvustas vastvalminud mahukat uuringut Eesti krediiditurust aastatel 2016-2021. Uuring tutvustas milline on olukord krediiditurul ja mida saaks riik teha, et laenamine oleks vastutustundlikum. Uuring on allalaetav rahandusministeeriumi kodulehel.
Auväärti sõnul võtab rahandusministeerium kõik 30 uuringus avaldatud soovitust ette ja otsustab millistega edasi minna. „Millistega saab kohe, millistega mitte ja kas kõigega ikkagi on võimalik ka reaalselt edasi minna,“ ütles ta. „Aga on neli asja millega igal juhul täna ministeeriumi juba tegeleb.“
Esimene asi on Auväärti sõnul inimeste finantsteadmiste parandamine ning selleks on eraldi strateegia juba ka rahandusministeeriumi poolt eelmisel aastal koostatud.
„Üks oluline osa sellest on ka laenu võtmine,“ märkis ta. „Et inimesed ise oleksid vastutustundlikumad. Tarbimisühiskonnas tekib paratamatult tunne, et igasuguseid asju ja vidinaid on kohe vaja ja järelmaks või liising tundub lihtne variant, kuidas neid saada. Aga tegelikult inimestel peaks endal olema piisavalt vastutustunnet, et alati mõelda, kas mingit vidinat on nii kangesti vaja.“
Kõnealune strateegia on Auväärti sõnul laiem ning hõlmab endas kõiki erinevaid finantsvaldkondi, mis seostuvad inimese personaalse rahamaailmaga. „Näiteks ka eelarveplaneerimine ja raha turvaline investeerimine, aga üks osa on konkreetselt suunatud laenamisele ja säästmisele,“ loetles ta. „Me plaanime erinevaid kampaaniaid, mis kutsuvad ülesse järgi mõtlema, enne kui mingit toodet või teenust tarbima hakatakse – kas seda on tingimata vaja ja kas selle jaoks on ikka laenu vaja. Me tahame jõuda noorteni, käia koolides ja rääkida, et üleliigne laenamine on halb.“
Inkassofirmad lähevad finantsinspektsiooni järelevalve alla
Teiseks olulise sammuna tõi Auväärt välja inkassofirmade järelevalve. „Me oleme välja töötamas seadust, mille kohaselt kõik inkassofirmad, kes tegelevad nii-öelda laenude kokku ostmisega või haldamisega, läheksid edaspidi järelevalve alla,“ selgitas ta. „Ilmselt oleks finantsinspektsioon see, kes hakkaks nendele järelevalvet tegema. Vastav seaduseelnõu on väljatöötamisel ja kui kõik läheb hästi, võiks see valmis saada järgmise aasta jooksul.“
Auväärti sõnul ei allu inkassofirmad üleüldse mingile kontrollile ega järelevalvele. „Kui inkassofirmad laenud üle ostavad ja tegelevad nende laenude haldamisega või nõuavad neid sisse, on olnud mitmeid juhtumeid, kus inkassofirma on neid piire ületanud, mis on täna seaduses ette nähtud,“ nentis ta. „Näiteks kui kõrgeid viivistasusid võib küsida või kuidas see sissenõudmine üldse peaks käima ja milliseid täiendavaid tasusid tohib küsida.“
Auväärt märkis, et see tähendab ka seda, et juhtivisikud, kes inkassofirmades on, peaksid olema piisavalt usaldusväärsed. „Nad ei tohiks olla kriminaalkorras karistatud,“ tõi ta näite. „Lisaks veel igasugused organisatsioonisisesed nõuded, mida inkassofirmadele ette nähakse. Plaanime eraldi täiendavalt reguleerida, et kuidas võlgade sissenõudmine peaks käima. Aga see eelnõu on veel toores ja see võtab aega, et nad järelevalve alla viia.“
Luuakse positiivne krediidiregister
Kolmanda punktina tõstis Auväärt esile positiivse krediidiregistri loomise, mille kohane plaan pidavat samuti rahandusministeeriumil juba käigus olema. „Kui kõik läheb plaanipäraselt, tahaksime selle kava avalikustada selle aasta esimeses pooles, et mismoodi see register Eestis võiks toimida,“ ütles ta. „Lihtsustatult koondaks see kõikide eraisikute erinevaid, olemasolevaid laenukohustusi. Eesmärk on siin, et see oleks piisavalt turvaline ja need andmed kuidagi ei lekiks. Need oleks nähtavad ainult krediidiandjatele ja ka inimene saab ise ka sealt registrist kontrollida, et mis on tema olemasolevad kohustused.“
Positiivsel krediidiregistril võiks Auväärti hinnangul olla ennetav roll. „Asi võiks toimida nii, et iga kord kui inimene tuleb laenu võtma, siis krediidiandja on kohustatud sealt registrist vaatama, mis see olemasolev laenutase juba on ja selle põhjal peab ta tegema otsuse, kas see inimene saab laenu või mitte,“ selgitas ta. „Siin on ka lisavariant, et kas riik annab mingi piiri ette. Näiteks kui laenumaksete summa moodustab juba pool inimese sissetulekutest, siis talle ei tohigi enam laenu anda. See on kaalumise koht, et kas me tahame nii kaugele minna.“
Probleeme hakkab lahendama finantsombudsman
Neljas oluline plaan on Auväärti sõnul finantsombudsmani institutsiooni loomine. „Me oleme ka vastava seaduseelnõu juba tegelikult välja töötanud,“ märkis ta. „Me näeme, et selline eraldi üksus või isik oleks finantsinspektsiooni juures. Inimesed saaksid siis edaspidi otse finantsombudsmani poole pöörduda oma muredega. Need lahendid oleks siis võib-olla kiiremad võrreldes sellega, kui võtta ette pikk kohtutee.“
Finantsombudsman hakkaks Auväärti kinnitusel tegelema kõikide erinevate finantsteenustega seotud vaidlustega. „Ei oleks ainult laenuteenused, vaid ka näiteks kui inimene läheb panka ja ei saa kontot avatud,“ tõi ta näite. „Kui talle siis tundub, et teda on ebaõiglaselt koheldud, siis inimene saab minna ombudsmani juurde ja vaidlustada selle otsuse.“
Auväärt nentis, et tänase seisuga ei ole veel lõplikult otsustatud, et kas finantsombudsmani otsused saavad olema juriidiliselt siduvad või on tegu rohkem lepitusmenetlustega. „Me pigem kaldume selles suunas, et see otsus võiks olla siduv,“ märkis ta. „Ombudsman ikkagi otsustab lõplikult ära, et kellel on õigus ja kellel mitte. See muidugi ei välista, et seda ombudsmani otsust ei võiks kohtus vaidlustada. Ombudsmani otsustusjõud oleks sarnane töövaidluskomisjoniga.“
Kui ombudsmani otsus on kohtus vaidluse alla seatud, siis samas kohus peaks Auväärti hinnangul ikkagi ka arvestama sellega, mis asjaoludel ja mida arvesse võttes on ta sellise otsuse langetanud. „Kuna see eeltöö on tehtud, siis võiks kohus ka seda arvestada,“ ütles ta. „Siin tuleb mängu juriidika, et mida kohtus üldse vaidlustada saab – kas siis seda ombudsmani otsust või algset vaidlust. Me sooviksime selle eelnõu avalikustada paari kuu jooksul ja see tähendabki debatti kõigi osapoolte vahel. Kindlasti justiitsministeeriumi seisukoht on siin väga oluline, et milline õiguslik lahend võiks olla meie riigi jaoks kõige optimaalsem. Vaadates teisi riike, siis osades on finantsombudsmani otsus rohkem lepitusmenetlus, aga teistes riikides tehakse siduvaid otsuseid.“
