Mida äärmine kokkuhoid ja laenuvõtmisest loobumine endaga kaasa toob, seda sai Vitsuri sõnul näha ka finantskriisi päevil, kus Eesti majandus kahanes viiendiku võrra ja viiendik tööjõust jäi tööta. „Kuivõrd toona polnud meie prioriteediks mitte inimeste heaolu, vaid eurole üleminek, siis oli selline valik ka ratsionaalne. Aga praegu meil sellist eesmärki enam ei ole – seetõttu pole ka äärmine kasinus millegagi põhjendatud. Liiatigi on meie riigivõlg Euroopa keskmisest kordades väiksem ega riku isegi eurotsooni eelarve reegleid, millest niikuinii juba aastaid eriti hoolitud pole,“ rääkis ekspert.
Ka Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina kinnitas, et riik ei peaks laenamist kartma. „Seda juhul, kui laenuga tehtud investeering parandab tootlikkust, ergutab majanduskasvu või on hädavajalik strateegiliste eesmärkide täitmiseks – nagu näiteks kaitseinvesteeringud,“ selgitas Mertsina, kelle sõnul on seevastu jooksvate kulutuste katmine laenuga äärmiselt halb poliitika. „Kõrgemad laenukulud on riigieelarvele suurem koormus ja võimaldavad sellest vähem kulutada. Samas on eelarvepuudujääki vaja vähendada, et see ei tooks omakorda kaasa riigivõla ja intressimaksete tõusu.“
Kuna Eesti majandus on olnud sel aastal – vähemalt aasta esimesel poolel – languses, siis võib eelarvepuudujäägi vähendamine suurema kärpimisega viia majanduse veelgi sügavamasse langusesse, pidurdades ka selle taastumist. „Esialgsete arvestuste järgi tuleb sel aastal eelarvepuudjääk ligi 1,3 miljardit eurot. Ka järgmisel aastal võib see üle miljardi euro jääda,“ nentis Mertsina, kelle sõnul saadakse parem pilt pärast koalitsioonileppe avaldamist. Nimelt võivat see tema hinnangut muuta.
„Kuna prognoositud eelarvedefitsiit on erakordselt suur, siis ei ole võimalik seda kiiresti kaotada. Kui eelmisel aastal aitas eelarvepuudujääki vähendada majanduse tugev nominaalne kasv ja suuremad maksulaekumised, siis sel aastal valitsuse tulude kasv aeglustub,“ rääkis majandusekspert.
