„Meil pole tulevikus oluliselt suuremaid ressursse, et tulla toime pidevalt peale kasvavate laste ja noorukite vaimsete probleemidega,“ nentis Tervise Arengu Instituudi (TAI) vanemspetsialist Anna-Liis Veerpalu.
Vaimse tervise tähtsusest räägitakse meie riigis aina enam. Sellegipoolest halveneb noorte hingeline seisund pidevalt ja ennasthävitavad käitumismustrid süvenevad. Viimaste aastate suurte kriiside aegu on toimunud lausa massiline ärevuse, masenduse ja teiste meeleoluhäirete kasv. Nendega koos käivad aga sõltuvushäired ja ennasthävitav käitumine.
Spetsialistid hoiatavad, et kui me oma laste ja noorte vaimset tervist edendada ei suuda, siis kasvab krooniliste hädade ja toimetulekuraskustega generatsioon. Sellise põlvkonna ülalpidamiseks ei jagu riigil praeguste eelduste kohaselt ei tervisetöötajaid, tugispetsialiste ega ka raha.
„Meil pole tulevikus oluliselt suuremaid ressursse, et tulla toime pidevalt peale kasvavate laste ja noorukite vaimsete probleemidega,“ nentis Tervise Arengu Instituudi (TAI) vanemspetsialist Anna-Liis Veerpalu. Spetsialisti sõnul puudub riigil hetkel ka sellekohane ülevaade, kui kulukaks kujunevad praeguste ebatervislike eluviiside tagajärjed tulevikus. Seda nii tervishoiusüsteemi kui inimkapitali suhtes üldisemalt.
„Praegu ei seostata näiteks nikotiini tarvitamist veel nende probleemidega, mis sõltuvuskäitumise tõttu tulevikus välja arenevad,“ rääkis Anna-Liis Veerpalu. Vanemspetsialisti sõnul on meie vaimse tervise probleemid ajas süvenenud. Põhjuseks on ühiskondlikult keerulise ajad, mis algasid paar aastat tagasi pandeemiaga. Nüüd jätkuvad need Ukraina sõja heidutavas meeleolus.
Uuringud näitavad noorte vaimse tervise halvenemist
„Uimasteid tarvitatakse sageli toimetuleku mehhanismina. Nikotiini ja alkoholi näitel on need sageli vanemate eeskujul õpitud tegevused,“ selgitas Veerpalu. „Mida rohkem selliseid raskusi, mida muul moel lahendada ei osata, seda enam hakatakse ka sõltuvusaineid tarvitama. Mida rohkem neid aga tarvitatakse, seda enam süvenevad ka vaimsed probleemid. Need omakorda võivad viia uute ainete tarvitamiseni ja niimoodi jõutakse üha väljapääsmatumasse murede ringi.“
Tervise Arengu Instituudi uuringud näitavad, et koolinoorte seas on üha enam vaimseid probleeme. Kui noored õigel ajal adekvaatset abi ei leia, siis probleemid vaid süvenevad. See omakorda kasvatab tulevikuühiskonda, mis on riigile koormaks ja iseendale õnnetuseks.
„Meie värskemate uuringute kohaselt heitleb Eestis ligemale 1500 õpilast depressiooniga,“ nentis Veerpalu. Erinevalt meie ühiskonnas siiani levivast arvamusest, et depressioon polegi mingi „päris haigus“, teavad arstid, et lugu on üsna vastupidine. Depressiooni diagnoosi tuleks suhtuda äärmiselt tõsiselt. Kui õigel ajal abi ei leita, siis on tegemist potentsiaalselt surmaga lõppeva haigusega.
Noorte vaimne tervis ei halvene aga mitte viirusliku nakkuse, vaid halbade pere- ja koolisuhete, madala enesehinnangu ning üldiste sotsiaalsete kitsaskohtade tõttu. Seetõttu peavadki spetsialistid vaimse tervise probleemide ennetamist nende ravimisest märksa tõhusamaks tegevuseks. Üheks selle saavutamise viisiks ongi just tervislike eluviiside ja heade sotsiaalsete oskuste õpetamine lastele. Siia kuulub ka tervisliku keskkonna kujundamine laste ümber, mis tähendab häid suhteid nii peres kui koolis.
Keskkonna kujundajaks on sõltuvuskäitumise ennetamisel ka riik, seades kaitsvaid piiranguid legaalsete uimastite nagu nikotiin ja alkohol müügi edendamisele. Mari-Liis Veerpalu sõnul aitavad just regulatsioonid kaasa ka mitteformaalsete normide kujunemisele ehk sellele, mida ühiskond peab normaalseks ja mida mitte. Teisalt on sõltuvusainete müügi reguleerimine pigem halva vaimse tervise tagajärgede, aga mitte ennetamisega tegelemine.
Riik ei saa inimeste muresid üksinda lahendada
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo sõnul on probleemide süvenemine meie lastel ja ühiskonnana tervikuna kahepidine probleem. Ühelt poolt on tõsi, et meil ei ole koolides piisavalt vaimse tervisega tegelevaid spetsialiste nagu välja õppinud koolipsühholoogid või sotsiaal- ja eripedagoogid. Teiselt poolt saab aga kõik siiski alguse lapsevanemast ja kodusest keskkonnast.
„Mida vähem me oma lapsi tähele paneme, nendega räägime ja neid aitame, seda suurema tõenäosusega kasvab peale üha rohkem teismelisi, kes hakkavad ennasthävitavalt käituma,“ rääkis sotsiaalkaitseminister. „Just vanema rolli läbi luuakse vundament, mille põhjal areneb noorel inimesel terve isiksus.“
Kui lapsel on mingit laadi erivajadus, näiteks meelepuue või vaimse tervise probleem, siis peab muidugi riik olema see, kes võimaldab sobiva õppekava ja õpikeskkonna. Avaliku hariduse teenuse osutajana on see üks riigi võetud kohustustest, sest kui haridusteenust suunatakse vaid väga kindlate normide järgi kohalduvatele lastele, siis ei võimaldata normist erinevatele õpilastele ühte nende põhiõigustest: kohast ja kättesaadavat haridust. Samas ei saa erivajadustega arvestamist, vaimse tervise jälgimist, sõltuvuskäitumise ennetamist ja muud sellist vaid sotsiaaltöötajate ja teiste riiklike tugispetsialistide kaela lükata..
„Vaadates põhjamaade eeskuju, siis näeme, et laste vaimse tervise hoidmiseks on rohkelt tippspetsialiste. Samas kulutavad need spetsialistid abivajajatega tegeledes üldjuhul märksa vähem aega kui meie,“ rääkis Riisalo. Ministri sõnul on siinses ühiskonnas ehk lääneriikidest rohkem märgata, kuidas toimetulekuprobleemide korral oodatakse, et riik lihtsalt tuleks ja aitaks. Kahtlemata on selline kohustus ka olemas, aga pakutav abi peaks õpetama inimestele toime tulemise oskuseid, mitte aga lahendama probleeme nende eest. Sellist eesmärki polegi riigil tegelikult võimalik saavutada.
„Võtmekohaks pole mitte veel rohkem spetsialiste, vaid pigem spetsialistide edukalt kulutatud aeg,“ leidis minister. Tema sõnul on küsimus selles, kuidas lapsevanemad saaksid oma järeltulijate vaimset tervist soodustavaks toeks. Tuleb tuvastada probleem ja anda nii vanematele kui lastele tööriistad, et sellega toime tulla. Samuti soodustada pidevat koostööd vanemate, sotsiaaltöötajate ja koolide vahel.
Vajadus autoriteetsete vanemate järele
„Lapsevanematel tuleb mõelda, milline peaks olema tema roll lapse elus,“ rääkis Riisalo. Sotsiaalkaitseministri sõnul tuleks vältida autorikraatseks ja ambivalentseks vanemaks muutumist, kes oma nõudmisi ei põhjenda ja pigem karistab, kui kuulab ära. Sellised vanemad toodavad ebakindlaid lapsi ja noori inimesi, kes ei tule oma eludega toime tulla ja kelle vaimne tervis kannatab. Seevastu peaks ministri hinnangul suunduma hoopis autoriteetse lapsevanema rolli poole.
„Autoriteetne lapsevanem on selline täiskasvanu, kes oma last kuulab ja tähele paneb,“ selgitas Riisalo. „Ta märkab, mis lapsega toimub. Ta toetab seal, kus vaja. Laps peab saama uskuda, et vanema otsused on õiged ja kui teda vaja läheb, siis on ta ka olemas. Just sellise vanemlusstiili puhul võib eeldada, et laps realiseerib oma võimed täielikult. Sellisel juhul saab ta tulevikus ühiskonda panustavaks, aga mitte seda koormavaks liikmeks.“
Sõltuvuskäitumise ennetamine peab ministri sõnul samuti tulema eeskätt lapsevanemate tarkusest, mis peab saatma lapse ja vanema suhteid sündimisest saadik. Seepärast pakub riik tõenduspõhist vanemlike oskuste koolitusprogrammi „Imelised aastad“. Lisaks on vanematele ja lastele teisigi hinnatud tulemustega programme, mis panustavad vaimse tervise hoidmisesse just kogukonna kokku toomise ja arendamise läbi.
„On vaja järjekindlalt töötada, et tulemused end ilmutama hakkaksid,“ ütles Riisalo. Samas usub ta, et piisava kannatlikkuse ja püsivuse korral saab olukorda parandada. „Käesoleva aasta algusest alustas sotsiaalministeeriumis tegevust ka vaimse tervise osakond,“ rääkis minister. „Paljude asjadega on alles värskelt alustatud ja tulemusi pole veel näha. Sellegipoolest tuleb aga pühendunult edasi töötada. Meil on teaduspõhiseid andmeid selle kohta, et kogukonnale suunatud programmid ja inimestele vaimse tervise tööriistade õpetamine aitab kõikvõimalikke käitumishäireid, sõltuvusprobleeme ja toimetulekuraskusi ületada või kõige paremal juhul isegi ennetada. Kuid loomulikult on alati ka neid, kes vajavad psühhiaatri või kliinilise psühholoogi professionaalset sekkumist. Ka see abi peab kättesaadav olema.“
Koolid perekondade kokku toojatena
Ka Tallinna linn on liitunud Islandilt pärineva programmiga, mille eesmärgiks on vähendada laste sõltuvuskäitumist läbi vanematele suunatud ürituste ja tegevuste. Sihipärase toimetamise tulemusel on Islandil viimase kahekümne aasta jooksul varasemast 42% alaealisest alkoholi tarbijast alles jäänud vaid 7%. Igapäevaste suitsetajate arv on langenud 5%-ni ja uimastite proovijate arv 6%-ni. 20 aastat tagasi alguse saanud projekt eeldab kogukonna kasvatamist ja arendamist. Noorte jaoks tähendab see eeskätt kooli ja kodu.
Programmi esimese sammuna tehti Tallinna koolides 2019. aastal alusuuring noorte sõltuvus- ja vaimse tervise probleemide tuvastamiseks. Tulemused olid murettekitavad. Näiteks ei tunne 10,5% lastest end koolis turvaliselt. Üle kolmandiku noortest ehk 34% on vähemalt korra elus uimasteid tarbinud ja koguni 31,8% end elu jooksul tahtlikult vigastanud. Viiendik vanematest ei tunne oma laste sõpru ja 23%-il noortest on raske nendega oma isiklikke probleeme jagada.
„Uimastite abil oma ajukeemia mõjutamine võib tunduda kiire ja lihtsa lahendusena,“ rääkis Tervise Arengu Instituudi vanemspetsialist Anna-Liis Veerpalu. „Paraku võib see eriti just noorte puhul ära rikkuda loomulikul viisil rõõmu ja rahulduse leidmise teistest tegevustest oma elus. See tähendab, et kaob motivatsioon tegeleda hobidega, spordiga ja muude asjadega, mis nõuavad pisut pingutust.“
Nii võib sõltuvuskäitumine välja kujuneda ka näiteks nutiseadmeid ja sotsiaalmeediat kasutades. Kui lapsel hakkavad arenema nutisõltuvuse tunnused, siis ei paku muud tegevused talle enam samasugust rõõmu kui varem. Kõik keerulisemad, füüsilist aktiivsust ja vaimset pingutust nõudvad tegevused taanduvad, sest nutiseadmesse minek tundub nii lihtne ja ahvatlev. „Lapse aju ei saavuta oma täispotensiaali ja laps võib muutuda laisaks mõtlejaks,“ selgitas TAI vanemspetsialist. Ehkki nutiajastut Veerpalu hinnangul enam peatada ei saa, tuleks siiski hoolega jälgida, et lapsed ei istuks seadmete ees tundide viisi ja neile kehtiksid nutividinate kasutamisel erinevad piirangud.
Süvenev lõhe „tervete“ ja „haigete“ vahel
Paradoksaalsel kombel suureneb kõige selle taustal aga ka nende inimeste arv, kes käituvad eriti terviseteadlikult. Seega toimub ühiskonnaliikmete hulgas teatav polariseerumine selles osas, mis puudutab vaimset tervist. TAI vanemspetsialist leiab, et see on eeldatavasti vägagi seotud tervise ebavõrdsusega meie ühiskonnas. Sellega, millises keskkonnas ja milliste teadmistega inimene üles kasvab.
„Igale inimesele peaks olema eesmärgiks kvaliteetselt ja tervelt elatud eluaastate arvu suurendamine meile antud võimaluste juures,“ rääkis Veerpalu. „Mitte ainult keskmise eluea pikendamine, vaid seejuures just tervelt elatud aastate arvu suurendamine peaks olema eesmärk, kuhu ühiskonnana soovime liikuda. See võimaldab liikuda ka jõukama ühiskonna suunas ning hoida hooldamise- ja ravikulud võimalikult madalal.“
Seepärast on vanemspetsialisti sõnul väga oluline, et riik soodustaks tervislike valikute tegemist tervikuna. Suurendada tuleks võimalusi füüsilise aktiivsuse ja tervisliku toidu kättesaadavuse tagamiseks ning piirata alkoholi, nikotiini ja teiste uimastite kättesaadavust.
„Aga mitte ainult riik, vaid iga inimene ise peaks püüdma enda ja oma järeltulijate eluviise suunata. Ikka nii, et võimalikult pikkadeks aastateks oma tervist arendada ja säilitada,“ leidis Veerpalu. Kõik see kokku aga loobki tema sõnul tervemate, õnnelikumate ja jõukamate inimeste ühiskonda, kus suudetakse pakkuda ka abi neile, kes seda vajavad.
