Täna toimus Riigikogus Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Inimeste ja Eesti ettevõtete toimetulekust tänastes kriisides“ arutelu.
Istungil ettekandega esinenud Tallinna Ülikooli sotsioloogia professor Ellu Saar osutas, et inimeste heaolu koosneb tervest reast komponentides. „Ühelt ‘poolt ta sisaldab muidugi saavutusi, sinna hulka kuuluvad positsioon, näiteks sissetulek, aga samas see puudutab sotsiaalseid sidemeid ja seotust, samuti rõõmu,“ märkis ta. Saar lisas, et enamik parteisid räägib toimetulekust kui eeskätt kitsalt majanduslikku toimetulekut. „Aga tegelikult see sisaldab ju ka sotsiaalset toimetulekut, samuti psühholoogilist toimetulekut. See on laiem mõiste.“
Rääkides majanduslikust toimetulekust pööratakse Saare sõnul väga tihti põhitähelepanu just vaesusele, täpsemalt suhtelise vaesuse määrast ja absoluutse vaesuse määrast. „Absoluutse vaesuse piiriks on arvestuslik elatusmiinimum. Ja suhtelist vaesust iseloomustatakse kui 60 protsenti sissetulekute mediaanist. Kui vaadata, siis absoluutse vaesuse määr on langenud. Sellega ei tohiks probleeme olla. Aga kui me vaatame suhtelise vaesuse määra, siis see juba 2021. tõusis ja 22,8 protsenti Eesti elanikest saab väiksemat sissetulekut kui 60 protsenti üldse sissetulekute mediaanist,“ tõi ta esile. Teine väga oluline näitaja on Saare sõnul püsiv suhtelise vaesuse määr. „See näitab nende protsenti, kes on vaesuses vähemalt kahe aasta jooksul eelnevast kolmest aastast. Ka see vaesuse määr on ka suhteliselt kõrge.“
Saare sõnul on võrdluses teiste Euroopa riikidega Eesti esirinnas vanemaealiste suhtelise vaesuse määra poolest. „Kui Euroopa Liidus keskmiselt on see 15 protsenti, siis Eestis jäi ta koguni üle 40 protsendi. Kõige madalam ongi see Slovakkias, Prantsusmaal, Taanis,“ selgitas ta. Lisaks viitas ta OECD uuringule, mille tulemusel leiti, et 82 protsendile Eesti elanikele teeb muret just majanduslik toimetulek vanaduspõlves ja seda on keskmisest kümnendiku võrra enam.
Muuhulgas puudutas Saar ettekandes ka lastega perede toimetulekut, kodumajapidamiste säästumäära ja sotsiaalkulutuste osakaalu SKT-st. „Kui Euroopa Liidu keskmisest on see 25 protsenti, siis Eestis on see 17,7 protsenti. Esirinnas on Prantsusmaa 31 protsendiga.“
Eesti Mööblitootjate Liidu juhatuse esimees Enn Veskimägi rääkis oma ettekandes, et probleemid hakkasid ettevõtjate jaoks koroonapandeemia alguse liikumispiirangutega. Pandeemia lõpus märkimisväärsete hinnatõusude ja tarneraskuste kiuste tekkinud lootus tootmise taastumisele purunes aga energiakandjate hinnatõusu tulles. „Mina leidsin, et see energia hind hakkab kõige rohkem mõjutama tööstussektorit, kus on suur energiatarbimine, ja eriti neid, kes ekspordivad. Ja nii juhtuski,“ sõnas ta.
Veskimägi avaldas nördimust selle üle, et Eesti ei toetanud vastupidiselt naaberriikidele ja Saksamaale energiakriisiga toimetulekul tööstusettevõtteid. „Mingisuguseid meetmeid kehtestati siis mikro- ja väikeettevõtetele – ja tööstussektor, kus on keskmised ja suured ettevõtted, kes ongi tegelikult eksportijad, jäid toetustest ilma,“ sõnas ta ja tõi näiteid tagajärgedest. „Väga kahju oli sellest, kui oma uksed sulges Repo Vabrikud, kes on Eesti mööblitööstuse suurimad tarnijad,“ sõnas ta ja selgitas, et ettevõtte olukord karmistus iga kuuga. „See hakkas sellest hetkest, kui hakati seaduslikult ahju ajama ka puitu. Ja see, mis kütteks läks ahju, see oli üks ja sama fraktsioon, mis palgitöötlemisel järele jäi. Ja sellega hinnad hakkasid ka mööbliplaadile kasvama, mis avaldas mõju ka mööblihindadele,“ nentis ta.
Muuhulgas tõi Veskimägi lahendust vajavate probleemidena esile tööjõupuudust ja vajadust haritud spetsialistide järele ning pakkus, et Eestile piisaks ühest majandusministrist.
allikas: riigikogu.ee
