Mõni minut pärast kella 12 märkas G4S rannavalvur Anne kanali paadisilla juures liikumist ja veega plärtsutamist. Vetelpäästja kutsus kohe teise rannavalvuri appi. Nad nägid, et pooleteise meetri sügavuses vees on väike poiss, kes teeb kramplikke liigutusi ja ei jaksa end veepinnal hoida. Laps võitles meeleheitlikult enda elu eest.

Vetelpäästjad tõmbasid poisi välja. Sel hetkel oli laps näost siniseks tõmbumas, ta ei suutnud hingata ja oli teadvust kaotamas. Rannavalvuri sõnul oli see minuti küsimus kui poissi tulnuks elustama hakata.

Vetelpäästja avas lapse hingamisteed, seejärel väljutas poiss vee, mille oli sisse hinganud.

Kiirabi oodates tuli vetelpäästjate juurde poisi ema, kes tunnistas, et oli õnnetuse hetkel poes, kuid oli palunud tuttaval naisterahval last valvata. Viimati oli last nähtud laste ujumisalas.

Kiirabimeedikud kontrollisid rannas lapse tervislikku seisundit ja viisid ta seejärel haiglasse põhjalikumasse kontrolli.

Uppumisohtu sattunud laps ega täiskasvanu ei hüüa vees appi ega suuda endast märku anda. Lastega juhtuvaid õnnetusi saab ära hoida see, kui lapsevanem jälgib, mida laps rannas teeb. Paraku avastavad vetelpäästjad lapsi uppumisohust päästes alati, et lapsevanem või lapse järele vaatama pidanud täiskasvanu kas ei olnud üldse rannas või ei vaadanud rannas viibides lapse järele.