See 2019. aasta juunikuu pühapäev võinukski ajalukku jääda päikesepaistelise hommikuna, mil igaüks otsustab ise, kas on paslik puhata või teha hoopis näiteks põllutöid. Pealtnäha idüllilise päeva purustas aga politseini jõudnud teadmine, et Kükitaja külas on just sel päeval toime pandud jõhker mõrv.
Tol hommikul hukkus kahekordse maja põlengus 16aastane Kaspar. Sündmuskohal töötanud kriminalistid ei pidanud pikalt pead murdma tuvastamaks, et tegu oli süütamisega. Samal ajal panid seljad kokku uurijad ning prokuratuur, et lahendada kalk kuritegu ja anda vastus, mis sündmused võisid viia nii noore mehe surmani.
Olgugi et tules hävis täielikult kogu sündmuskoha olustik, kaasa arvatud võimalikud asitõendid, õnnestus kuritegu lahendada nõnda, et kuritöö toime pannud Eduard mõisteti mõrvas süüdi suisa kõige karmima seaduspügala järgi. Selgitamaks, mis sellise kuriteoni viis ning kuidas politsei vajaminevad tõendid piltlikult öeldes tulest ja tuhast leidis, tuleb alustada algusest.
Veerandsada võimalust
Lõuna prefektuuri kriminaalbüroo juht Rain Vosman kirjeldas, et kohe pärast tulekahju kustutamist asusid sündmuskohal tööle kriminaalpolitseinikud. Esimesest hetkest alates kaasati ka prokurör Maarja-Liisa Kõiv, kes juhtis seda kriminaalmenetlust.
„Hukkunud poisi onu, kes sel päeval väljas heina niitis, juhtus maja juures nägema kaht inimest. Ega rohkemat ta meile rääkida osanudki. Seepeale läks kõik korraga käima: suheldi hukkunud poisi sõpradega, tehti kõneeristusi, vaadati läbi sotsiaalmeedia kasutus ja nõnda edasi. Püüdsime teha kõik, et teada saada, kes ja miks selle maja juures käia võis,“ märkis Rain.
Juba samal päeval korraldatud ülekuulamistest ilmnes, et maja juures võis käia Eduard. Ta peeti kinni, ent esiti ei saanud mees liigtarbitud alkoholi tõttu arugi, mis teoksil. „Eduardi kinnipidamise järel oli meil tükk tegemist, et saada selgust, kes temaga Kükitaja külas kaasas võis olla. Nimekiri võimalikest kuriteokaaslastest ulatus veerandsaja inimeseni, keda kõiki tuli ükshaaval kontrollida. Kuni mõni aeg hiljem helistas häirekeskusesse Rasmus, kes end ise üles andis,“ meenutas Rain.
Hiljem selgus, et Rasmuseni olid jõudnud kõhedust tekitavad kuuldused, kuidas politsei selgitab aktiivselt põlengu asjaolusid ning Eduard on juba kinni peetud. Ta ei kahelnud, et varem või hiljem jõuab politsei ka temani, mistõttu pidas ta vähem närvesöövaks end ise välja anda.
Lõuna prefektuuri kriminaalbüroo juhtivuurija Indrek Kiisk märkis, et ainuüksi sellest hädaabinumbril tehtud telefonikõnest oli aru saada, et Rasmus on juhtunuga liigagi hästi kursis. Asja edasi uurides saadi aga kinnitust, et mõrvaloo põhimees on siiski arestimajas oma saatust ootav Eduard. Mõne aja möödudes vabastati Rasmus süüdistusest ning tema osales ses menetluses edasi tunnistajana.
Indrek Kiisk: „Krimkamehe vaist ütles, et meil on tegemist tahtliku kuritööga. Omaette küsimus oli, kuidas kõike seda tõestada, kui asitõendid on tules hävinud.“
„Nüüd pidime kindlaks tegema, kas maja süüdati teadmises, et seal viibib Kaspar, või oli see juhus ja asjaolude kokkusattumine, et poiss tulle jäi. Krimkamehe vaist ütles, et meil on tegemist tahtliku kuritööga. Omaette küsimus oli, kuidas kõike seda tõestada, kui asitõendid on tules hävinud,“ rääkis Indrek. Uurimine jätkus, et saada teada, mis toimus tulekahjule eelnenud päevadel. „Kõiki pusletükke kõrvuti pannes sai paraku aina enam kinnitust veendumus, et kuritegu oli Eduardil planeeritud ning seda kättemaksuna Kasparile, kes tules oma elu ka jättis,“ möönis ta.
Mõrvale eelnenud päevad
Ülekuulamistest ja sotsiaalmeediast kogutud infost oli näha, et veel jaanilaupäeval veetsid Kaspar ja Eduard koos teistega Kükitaja külas aega. Soe suveõhtu, sõbrad ja ühiselt tarvitatud alkohol tõid aga ühel hetkel kannapöörde, sest Eduardi silmis vedas Kaspar teda alt. „Oma noorele eale vaatamata oli Eduard üles kasvanud vangla mentaliteediga. Tema autoriteeti ei tohtinud mitte keegi vähimalgi moel õõnestada. Ometi näis talle, et just seda Kaspar tol õhtul tegi,“ rääkis Rain.
Kaspari ja Eduardi suhted hakkasid sassi minema jaanilaupäevale järgneval päeval, mil Kaspar oli luba küsimata vastanud Eduardi telefonile ja lubanud venelastele viina viia. Selline katteta lubaduste andmine Eduardile ei meeldinud ning venelastele viina ei antud. Nood hakkasid Kasparilt raha välja pressima. Ühel hetkel olid venelased helistanud ka Eduardile ja väitnud, et Kaspar oli nende telefoni maha pillanud, ning nõudsid Eduardilt Kaspari tegude eest kahjutasu 60 eurot. Raha asemel andis Eduard neile enda kõlari ning teiste jaoks teema justkui vaibus. Eduard ei saanud aga rahu, ta olevat Kasparit seepärast isegi löönud.
Kaspar lõpetas Eduardiga suhtluse, eiras tema kõnesid ja hoidis temast eemale. Suhtluse katkestamine loole punkti aga ei pannud.
„Kogutud tõenditest selgus, et Eduard tahtis viimastel päevadel juhtunu pärast Kasparit karistada. Usutavasti võimendas Eduardi kättemaksuiha ka asjaolu, et Kaspar ei võtnud enam tema kõnesid vastu ning vältis kontakti,“ lisas Rain. Oma viimase raha eest tellis Eduard koos Rasmusega takso ning sõitis Kükitaja külla Kasparit otsima. Motiiv teada, jäi uurijatel üle leida tõendeid sellest, kuidas Eduard läks majja sisse, leidis selle teiselt korruselt magava Kaspari ning süütas maja tahtlikult. Kohtuekspertiis tegi kindlaks, et Kaspar oli maja süütamise ajal veel elus ning tema surma põhjustas vingumürgitus.
Põlenud maja ehitati üles
Kuna uurijatele oli äärmiselt oluline kohtumenetluse jaoks koguda vettpidavad tõendid, et kohus ei muudaks süüdistatava kvalifikatsiooni kergemaks, tuli appi võtta nutikus. „Selge see, et hunnik fotosid söestunud majast ei anna kohtule teadmist, mis seal varem oli või mis seal juhtuda võis. Selleks, et uurimises kogutud fakte kohtule veenvalt esitleda, oli vaja sündmuskoht taastada,“ rääkis Indrek. Kuna Kaspari vanaema oli vahetult enne kuritegu käinud poissi vaatamas, õnnestus politseiekspert Ain Balderil tema kirjelduste ning majast tehtud fotode järgi üles ehitada mõõtkavaline maja, kus sai liikuda erinevatel tasapindadel.
Prokurör Maarja-Liisa Kõiv kinnitas, et süütamiste uurimise teebki raskeks asjaolu, et kuriteokoht on uurijate kohale jõudmise ajaks tundmatuseni muutunud. „Seda tähtsam on, et taastataks võimalikult täpne algne olukord hetkest, mil kurjategija seal viibis. See, kuidas Kükitaja küla mõrvakaasuse lahendamisel ehitati kogu maja 3D projektsiooniga taas üles, näitab uurijate loomingulisuse tippu,“ ütles Maarja-Liisa. Prokurör märkis, et kohtus oligi 3D projektsiooni tõttu võimalik majas ringi liikuda sama trajektoori pidi, nagu süüdistatav oli seda teinud. Peale selle aitas n-ö maja ülesehitamine veenduda kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuses.
Maarja-Liisa Kõiv: „See, kuidas Kükitaja küla mõrvakaasuse lahendamisel ehitati maja 3D projektsiooniga taas üles, näitab uurijate loomingulisuse tippu.“
Rain täpsustas, et interaktiivse pildi toel tuli kohtus tõendada ka seda, et Eduard ei saanud trepist üles minnes Kasparit mitte märgata. „Kohtus ei maksa arvamused või emotsioonid. Ainukesed tõendid on asjaolud ja neid fakte oli vaja kohtule võimalikult eluliselt kinnitada.“
Otsingud maa pealt ja seest
Uurimises oli oluline leida üles tules hukkunud nooruki telefon, kuid pingutustele vaatamata seda siiski ei leitud. „Meile oli teada, et kui Eduard ja Rasmus maja juurest lahkusid, oli Eduard kellegi telefoni visanud teeserva kas heinamaa poole või võssa,“ selgitas Rain. Demineerijate ja politseinikega moodustati telefoni leidmiseks inimahelikke. „Käisime mitu korda seda ala läbi ning suhtlesime ka maaülikooliga, et saada pinnaseuuringuteks mõeldud aparaate, mis suudavad maa seest metalli üles leida. Nad oleks meile hea meelega appi tulnud, aga selgus, et nende aparaatide jaoks on vaja tasast murupinda. Meie sündmuskohal seda aga ei olnud. Mõneti jääb mõistatuseks, miks me seda telefoni ei leidnud, kas Eduard viska selle üldse sinna või mitte, aga fakt on, et viimati oli telefon levis just sealkandis,“ selgitas Rain.
Indrek täpsustas, et telefoni leidmine oleks võimaldanud lisatõendeid kasvõi näiteks selle kohta, mida Kaspar ise oma suhetest Eduardiga arvas. „Praegu võime vaid oletada, kas ja miks võis Eduard Kaspari telefoni kaasa võtta. Üks variantidest on, et telefon võeti ära selleks, et Kaspar ei saaks pärast maja süütamist abi kutsuda,“ arvas Indrek.
Selles loos võitjaid ei ole
„Peab ütlema, et selle kuritöö lahendamisel saatis meid kindlasti ka õnn, sest kõik oleks võinud minna hoopis teistmoodi, kui me ei oleks Eduardi nii kiirelt tabanud, kui Rasmus ei oleks end ise üles andnud või kui Rasmus ei oleks lõpuks kohtus Eduardi vastu ütlusi andnud,“ lausus Rain. „Olgugi et kuritegu sai lahenduse, ei ole ses loos paraku ühtki võitjat. Üht noort inimest enam ei ole ning teine on pikalt trellide taga. Need kaks noort meest võinuks elada ja nautida oma elu, aga kes oleks osanud arvata, et Eduard niimoodi emotsiooni pealt käivitub ning läheb joobnuna korda looma.“ Säärane sündmuste käik viis Eduardi kohtupinki, kus talle küsiti koletu kuriteo toimepanemise tõttu maksimaalset karistust. Eduard oli ka varem mitu korda politsei huviorbiidis olnud ja vanglakaristust kandnud.
Rain Vosman: „Olgugi et kuritegu sai lahenduse, ei ole ses loos paraku ühtki võitjat. Üht noort inimest enam ei ole ning teine on pikalt trellide taga.“
Prokurör ütles, et uurimise ajal ei tundnud ta kordagi, et uurijad oleksid soovinud minna kergema vastupanu teed ja valida mõrva kvalifikatsiooni asemel midagi muud. „Ma usun, et hea uurija ei menetle kriminaalasja kunagi kergel käel. Seepärast tehtigi tööd kogu olemasoleva ressursiga ja kõigi tööpanus kajastus ka tõendite kvaliteedis,“ lisas Maarja-Liisa. Kriminaalbüroo juht peab samuti märkimisväärseks asjaolu, et uurijate siseveendumust kinnitasid nutikalt leitud tõendid, mis lõpuks kuriteo toimepanijale väljateenitud vanglakaristuse tõid.
Täpselt aasta hiljem, 2020. aasta juunikuus mõistis Tartu Maakohus 17 aastat vangistust tollal 22aastasele Eduardile, keda süüdistati peale selle mõrva veel varguses, avaliku korra raskes rikkumises, kehalises väärkohtlemises ning võimuesindaja vastu toime pandud vägivallas. Veidi hiljem vähendas Tartu Ringkonnakohus karistust pooleteise aasta võrra, misjärel kaebas süüalune kohtuotsuse edasi Riigikohtusse. Viimane otsustas jätta kaebus menetlusse võtmata, mistõttu jõustus Ringkonnakohtu otsus.
Allikas: Ajakiri RADAR
