Septembrikuus on politsei saanud iga päev mitmeid appikutseid metsa eksinud seeneliste ja marjuliste leidmiseks. Politsei soovitab inimestel olla metsa minnes tähelepanelik, jätta kellelegi info oma plaanitud marsruudi kohta ja võtta kindlasti kaasa laetud mobiiltelefon.
“Aktuaalse kaameraga” jagas oma lugu metsa eksinud Viive. Mõnisada meetrit Viive kodust on rabamets, kus ta on varem aastaid jõhvikal käinud. Kaks nädalat tagasi kutsus naine metsajalutusele ka oma kaasa Peetri.
“Me läksime, ainult jalutasime, et korraks. Et ma vaatan ära ja kohe tagasi ja kogu lugu. Ma ütlesin et lähen natuke edasi, vaatan, kas on marja või ei ole. Ja vaata et sa kuskile ei lähe. aga mis juhtus – ma lähen edasi, marja ei ole, lähen edasi, marja ei ole ja lähen ikka edasi enese tarkusest. Ja ühel momendil vaatasin, et kus Peeter jäi,” rääkis Viive.
Siis helistas naine oma pojale, kes omakorda helistas politseisse. Viive sõnul ei olnud tema mehel mobiiltelefoni kaasas.
Vaatamata nutiajastusele on politsei sõnul endiselt palju neid, kes metsa minnes telefoni kaasa ei võta. Ning seda üldse mitte ainult eakate puhul.
“Kahjuks küll. Kas kardetakse ära kriimustada, ära kaotada, jäetakse autosse näiteks, et justkui kaasas on aga vot metsa nüüd ei võta. Kahjuks tehakse seda. Telefon selles mõttes on metsas sõber,” rääkis Lõuna prefektuuri operatiivtalituse juht Ottomar Virk.
Viive leidis omapäi kodutee, ent tema vanem ja kehvema tervisega kaasa oli endiselt kadunud. Teda asus politseigrupp otsima.
“Neli autot oli. Kuus tundi nad otsisid. Mina ikka nutsin, et mis nüüd saab ja mis nüüd saab. Aga siis ta helistas, et koer võttis jälje ülesse. Et sa saad varsti oma Petsi kätte, öeldi. Peeter, kui nad ta kätte said, ta oli ikka tohutu maa maha vantsinud, sinna järve poole. Ta oli maha kukkunud, selili vette kukkunud, ta sai ikka hea mataka, ma mõtlesin et ta ei jäägi ellu,” rääkis Viive.
Peeteri ja Viive lugu on üks paljudest. Tipphooajal nagu praegu, tuleb politseile üle Eesti iga päev neli kuni viis appikutset. Ja kuigi arvatakse et rohkem kaotavad kodutee eakamad, pole see nii.
Otsingusse, mis keskmiselt kestab umbes kaheksa tundi, kaasatakse vajadusel nii koeri, soojusdroone kui helikoptereid. See kõik on võidujooks ajaga, sest pimeda jõudes läheb olukord kiiresti kriitiliseks.
“Just siis juhtuvad kõik asjad. Hakkavad akud juba tühjaks saama, on külm, tulevad tervisehädad. Siin Viljandi ja Valga piiri peal oli otsing, mis vältas kogu öö, väga raske maastik, läks vaja päästjate abi, et erinevatest vett täis kraavidest üle saada. Aga õnneks kõik lahenes positiivselt,” rääkis Virk.
Keskmiselt üks kord iga aastal ei jõua politsei kadununi õigel ajal. “Sellepärast tulebki see kõne võimalikult vara teha, kui inimene saab aru, et ta on eksinud. Tähtsaim on see, et seda häbi ei tohi tunda. Kui oled eksinud, helista kohe,” ütles Virk.
LIsaks soovitab politsei metsa minnes kanda värvikirevaid riideid.
Metsa minnes tuleb olla valmistunud ja tähelepanelik igal juhul, isegi kui samas seene- või marjakohas varemgi käidud. Sest nagu juhtus Viivel, eksivad politsei sõnul paljud ära ka oma kodu lähedal.
Err.ee
