„Õigupoolest soovitatakse pikka Covidit Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poolt nimetada Covid-19 järgseks seisundiks, kuna inimene võib esmasest ägedast haigestumisest juba paraneda, aga teatud aja möödudes tekivad haigusnähud ja kaebused uuesti, mis võivad olla sarnased ägedate haigussümptomitega, aga ka täiesti uued, mida ei saa seostada millegi muuga kui Covid-19 läbi põdemisega,“ selgitas Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi juhataja, peremeditsiini professor Ruth Kalda. „ Samuti on inimesi, kellel mõned sümptomid jäävad pikalt püsima.“
Aastapäevad pearinglust ja ärevust
Pikka Covidit ei põe vaid intensiivravist taastujad. Mõningate uuringute järgi kannatab pika Covidi all lausa 10 protsenti kõigist nakatunutest. Aime (63) nakatus koroonaviirusse aasta eest, oktoobris. «Neljapäeva õhtul algas kerge külmatunne, reede öösel vastu laupäeva hakkasid valutama käed ja jalad – tekkisid liigesevalud,» meenutas naine. «Laupäevaks olid valud turjas ja peas nii tugevaks muutunud, et võtsin varem välja kirjutatud tugevat valuvaigistit. Pühapäeval oli enesetunne parem, kuid esmaspäeval läks Aime siiski PCR-testi andma ja sai sama päeva õhtuks positiivse vastuse. «Kui perearstile teisipäeva hommikul helistasin, vastas ta, et midagi pole vaja teha, istugu ma lihtsalt kodus ja joogu vett,» imestas Aime, kelle jaoks oli pettumus, et meditsiin appi ei tulnud. «Järgmine päev kuulsin raadios staarperearsti rääkimas, et koroona on surmatõbi ja koroonahaige lämbub ära – kuidas siis saab olla, et oota ja vaata?! Lisaks lugesin, et tekib hapnikupuudus, mida inimene ise ei tunnetagi.»
Täna suudab Aime juba muiata, kuidas paari ekstreemse näite puhul loodi koroonaviirusest kuvand, mida paaniliselt karta. «Nii kuulasin minagi üks kodus olles muudkui raadiost, kuidas haiglaravil olijate arvud kerkivad,» nentis Aime. Kuigi nädala jooksul tõusis tema palavik õhtuti 38,5ºC kanti, tal köha ega muid ränkasid sümptomeid ei tekkinud. «Nädal hiljem aga ärkasin kohutavalt ebareaalse tundega, mis segadust tekitas,» jätkas naine. Kartsin, et minestan ja jäängi siia, tõmbasin aknad lahti, seejärel hüppasin autosse ja põrutasin Meriväljale mereõhku nuusutama. See oli ilmselt nn «aju-udu» sümptom või paanikahoog, mina aga kartsin hapnikupuudust.» Kuigi perearst andis Aimele hapniku mõõtmise seade, tundus naisele, et see näitas kohati suvalisi numbreid, kõikudes 88 ja 96 vahel. «Vaakusin hirmu käes, süda kloppis,» kirjeldas naine ärevust. Polikliinikus selgus, et kops on puhas, aga veresete kõrge, ja nii kirjutas perearst välja antibiootikumid, et viirus kopsu ei lööks. «Ostsin keele alla südame rahustamise tablette,“ lisas naine. «Trepist üles ei jaksanud üles minna, tundsin end väga armetuna – kõik selle põhjustas nimelt hirm.»
Pärast kuu aega haiguslehel olemist läks Aime tagasi tööle ning tundis end seltskonnas ja muu mõtteainese keskel igati hästi. «Mõtlesin, et lähen ujulasse ja hakkan jälle tavapärast elu elama,» plaanis Aime. «Kapist ent midagi võtma küünitades tundsin, et tasakaal pole päris hea, seega loobusin plaanist. Ühel hommikul voodis vasakule küljele keerates käis kogu tuba ringi ja see oli tõeliselt ehmatav.» Vanad hirmud üksi kodus olemise ees olid tagasi, sest pearinglus jäi mitmeks kuuks püsima. «Tööl istudes oli tunne, et kukun toolilt külili maha,» lisas Aime. «Kui südame kloppimisega taas perearstile läksin, soovitas ta antidepressante. Mina aga lugesin patsiendi infolehelt, et esimese kahe nädala jooksul kõik süveneb ega julenud rohtu võtta, vaakusin edasi.»
Viimaks neuroloogi juurde minnes sai Aime kinnitust, et kõik tema refleksid töötavad ning midagi ei tohiks elus ära jätta pelgalt väljamineku hirmu pärast. «Kui ka tema soovitas antidepressante võtma hakata, ma seda ka tegin – ja päevapealt sai kõik korda!» rõõmustas Aime suletud ringist pääsedes. Pärast nelja kuud loobus naine antidepressantidest, kuid suvel olid tasakaaluhäired tagasi. «Vaakusin jälle paar nädalat, kuni perearst soovitas, et hakaku ma uuesti antidepressante võtma,» nentis Aime. «Läksin erakliinikusse neuroloogi juurde küsima, et kas tõesti leevendatakse koroona füüsilisi järelnähtusid depressiooniravimiga ja tema kinnitas, et teatud toimeainega antidepressante loetakse kõige paremaks koroona järelnähtude leevendajaks. Pearinglus ei ole vaimne sümptom, kuid antidepressant võtab maha ärevuse fooni – elu ei keerle enam ühe teatud sümptomi ümber, ja võib taas tavapärast elu elada. Kui ma praegu end keeran, tundub pea ikka «uhhuu,» aga vähemalt ma enam ei karda.»
Pikka Covidit esineb ka lastel
Ruth Kalda sõnul on eri uuringud näidanud, et pikka Covidit esineb mõnevõrra sagedamini naistel kui meestel – ja seda on leitud ka Eesti oma uuringus. „Mõnevõrra enam on eri uuringute põhjal leitud Covid-19 järgset seisundit ka siis, kui haigust on põetud raskemalt ning kui haiguse ägedas faasis esines enam sümptomeid,“ kinnitas prof Kalda. „Inglismaal läbi viidud uuringutes leiti, et ohuteguriteks olid ka raskem seisund akuutses Covid faasis, kõrgem vanus ja erinevate sümptomite rohkus akuutses faasis. Inglismaal läbi viidud uuringutes on leitud seost ülekaalulisuse ja rasvumisega. Samuti on Covid-19 järgset seisundit diagnoositud enam neil, kel on astma diagnoos.“
Sümptomeid, mida Covid-19 järgses seisundis kirjeldatakse, on väga palju. Kõige sagedamini kirjeldatakse väsimust, õhupuudust, hingamisraskust, pikaaegset köha, maitse- ja lõhnatundlikkuse häireid, depressiooni, ärevust ja mäluhäireid, aga ka unetust või vastupidi, liigunisust. Esineb ka erinevaid südamepoolseid kaebusi: vererõhukõikumisi, rütmihäireid. „Arstina näen, et perearstikeskuses käib palju vaimse tervise probleemidega inimesi, aga neid on olnud päris palju ka Covid-19 eelsel perioodil,“ lisas prof Kalda.
Ka lastel esineb Covidi järgset seisundit. „Eri uuringute kokkuvõtetena on leitud, et seda võib esineda kuni veerandil neist, kes on Covid-19 põdenud,“ lisas prof Kalda. „Väga väikestel lastel esineb seda harvemini, enam koolieas lastel. Sümptomid on sarnased täiskasvanutega: väsimus, meeleoluhäired, peavalud, keskendumiseraskused, aga ka hingamisteede erinevaid sümptomid. Küll on aga leitud, et lastel kestavad need sümptomid õnneks lühemat aega kui täiskasvanutel.“
Palju saab ära teha ka end ise aidates
Et pika Covidi vaevusi leevendada, tuleb prof Kalda sõnul esmalt kindlaks teha, kas vaevused, mida inimene tunneb, on seotud Covid-19 põdemisega või mitte. „Arst võib selleks määrata erinevaid analüüse ja uuringuid,“ märkis prof Kalda. „Edasine ravi sõltub sellest, mis on põhikaebuseks ning mis segavad elukvaliteeti olulisel määral. Väga palju vaevustest on kontrollitav eluviisi muutustega: näiteks piisav liikumine, tervislik toitumine, unehügieeni soovituste järgimine jne.“
Vaimse tervise probleemide ravi ei erine tavapärasest. „Kui arst on tuvastanud depressiooni või ärevushäire, ravitakse seda ka ravimitega, vajadusel konsulteerides ka kliinilise psühholoogiga,“ jätkas prof Kalda. „Kui esinevad pikaajalised hingamisraskused, määratakse kopsuarstiga konsulteerides ravi vastavalt uuringute tulemusele. Südamevaevuste puhul kirjutatakse vajadusel välja vererõhku alandavaid ravimeid, mõnikord on vaja kontrollida südame rütmihäireid.“
Ka inimene ise saab palju ise ära teha. „Näiteks väsimusega toimetulekul on oluline oma igapäevaste tegevuste läbi mõtlemine,“ soovitas Ruth Kalda. „Kui jõudu on vähe, tuleb seda kasutada targasti, vajadusel võtta puhkepause. Päevaplaanis peaks olema aega enda jaoks – lõõgastumiseks ja vajadusel ka kergeks uinakuks. Öine uni peaks olema piisava kestusega ehk 7–8 tundi täiskasvanutel. Kui varem oldi heas füüsilises vormis ja harjunud treeningutega, tuleks usaldada keha ning mitte liiga vara ja järsku kehale suuri koormusi anda.“ Oluline on loobuda kahjulikest harjumustest (suitsetamisest ning alkoholi tarvitamisest), toituda tuleks mitmekülgselt ja tervislikult ning liikumine on kindlasti oluline. „Kui jaksu on vähe, sobivad kasvõi lühikesed jalutuskäigud, lisas Kalda. „Hästi aitavad ka erinevad lihasjõudlust taastavad treeningud. Milline koormus on sobilik ja kuidas treeningplaan üles ehitada, selles aitavad vajadusel füsioterapeudid. Kindlasti tuleks vältida vedelikupuudust ning joogiks sobib vesi, mitte magustatud joogid.“
Patsientide jaoks on perearstid koostanud pika juhendmaterjali, mida tasub oma perearsti käest kindlasti küsida.
Ka pikka Covidit saab ennetada vaktsineerides
„Mõnede uuringute tulemused näitavad, et neil, kes on vaktsineeritud, on pika-Covidi sümptomite esinemine Omicron variandi domineerimisel oluliselt väiksem kui Delta variandi domineerimise perioodil,“ nentis Ruth Kalda. „Nendel, kes on vaktsineerimata, sellist erinevust leitud pole.“
Ruth Kalda kinnitas, et parim viis Covid-19 järgse seisundi ennetamiseks on Covid-19 vastu vaktsineerimine. „Vaktsineeritud nakatuvad ka koroonaviiruse uute variantidega harvem kui vaktsineerimata inimesed,“ toonitas prof Kalda. „Kui vaktsineeritud inimesel kujuneb nn. pikk Covid, on see harilikult leebema kulu ja lühema kestusega kui mittevaktsineeritutel.“
Et eesseisva viiruste hooaja eel immuunsust tugevana hoida ning ka emotsionaalselt positiivseks jääda, rõhutas Ruth Kalda, et tervislikud eluviisid on A ja O. „Piisav liikumine, piisav uni, kahjulikest harjumustest loobumine ning töö ja puhkuse sobiv vahekord,“ loetles prof Kalda. „Tasub leida endale tegevused, mis nii vaimu kui füüsist toonuses hoiavad ning mida nauditakse. Lähedaste ja oluliste inimestega suhtlemine ning nendega koos millegi tegemine on rõõmud, mis võivad keerulisematel hetkedel aidata.“
