Alates jaanuarist on televaatajatel põnev võimalus kaasa elada Marek Lindmaa käe alla valminud esimesele dokumentaalsarjale „Imikuga metsas“. TV3 teisipäevaõhtutes rullub lahti imeilusate Eesti looduskaadritega doksari ühest erakordsest lapsekasvatamise loost. Kas suurim mugavus on mugavuste puudumine?
Püüdsime kinni telesaate autori Marek Lindmaa ja küsisime temalt ka mõned täpsustavad küsimused.
1. Uus sari „Imikuga metsas“ kannab väga põnevat pealkirja – millest see sari räägib?„Imikuga metsas“ räägib ühest mehest ja naisest – Tõnust ja Sindiast, kes on oma elu sidunud looduse ja metsaga. Nende jaoks on mets koduks ja koht, mida üldiselt koduks peetakse, on nende jaoks hoopis varustuse hoidmiseks.Aasta tagasi sündis Tõnu ja Sindia perre esimene ühine laps ning nende soov ja tahtmine oli, et väike Tarko Torm kohaneks juba maast-madalast eluga Eestimaa looduse keskel. Seega otsustati, et pärast sünnitust kolitakse imikuga esimesel võimalusel talvisesse metsa, Peavarjuks lumele püstitatud tipitelk, soojust jagamas puudega köetav ahi ning seljakottides lisaks vajalikule varustusele ka aastakümnete pikkune kogemus. Nimelt on Tõnu üle paarikümne aasta tegelenud matkamise ja looduse tundmaõppimisega ning valdab ka metsikus looduses ellujäämise peenet kunsti. See sari räägibki ühe perekonna metsikust ja uskumatuna näivast loost ehk siis – kuidas on võimalik elada imikuga metsas?
2. On see läbi ja lõhki dokumentaal või siiski ka lavastatud?See on läbi ja lõhki dokumentaal. Jälgime ja saadame nende elu täpselt nii nagu see parasjagu on. Alustasime salvestustega juba enne lapse sündi ning aastaga oleme korilaste kombel kogunud sahvri head ja paremat täis.
3. Kuidas sündis sarja idee?Sarja idee sündis tegelikult päris ootamatult ja isiklikust vajadusest. Nimelt mulle endale meeldib tohutult palju käia looduses nii matkamas kui ka filmimas. Ja mida aeg edasi, seda rohkem olen ma metsa kaasa võtnud ka oma 3aastase tütre Isabeli. Nendel hetkedel olen mõelnud, kui vähe ma tegelikult tean sellest, kuidas lapsega looduses, ükskõik mis olukorras hakkama saada. Tõnu Jürgensoni tean juba mitu head aastat ja kui ta teatas, et nad saavad Sindiaga lapsevanemateks ning plaanivad sünnituse järgselt nii palju metsas elada, kui võimalik, tuligi üks pluss üks kokku liita. Teeme Tõnu, Sindia ja nende lapse elust metsas sarja. Saan ise oma silmaringi väga palju avardada ning pakkuda seda võimalust ka kõikidele Eesti inimestele. Tegelikult on armastus looduse ja metsa vastu eestlastele ikkagi emapiimaga kaasa antud. Kuigi me oleme võib-olla sellest viimasel ajal veidi võõrandunud, siis kuskil geenitasandil on see ürgne kutse olemas. See sari annab omapoolse tõuke, et me kõik hakkaksime veel rohkem metsa poole vaatama.
4. Mis on Sinu roll selle sarja valmimisel?
Mina sain ennast panna täiesti uude rolli. Kui varasemalt olen erinevate projektide raames täitnud saatejuhi, reporteri, monteerija või operaatori rolli, siis nüüd oli kord end n-ö tootjana proovile panna. Ülesandeks oli kokku panna meeskond, vastutada tootmise eest ehk siis juhtida seda protsessi. Õppimist on olnud väga palju.
5. Kui pika perioodi vältel Sa filmimas käisid?Filmimist alustasime meeskonnaga rohkem, kui aasta tagasi. Suur kummardus siin tubli töö eest operaatoritele, toimetajale, kes on oma tööd teinud selle pika perioodi vältel oivaliselt hästi.
6. Kes on peategelased – kui vanad, millega tegelevad, kust pärit?47-aastane Tõnu Jürgenson on Tartus sündinud ja kasvanud mees, kes matkamise ja loodusega üheks kasvamise kõrval on ka nn valmistuja. Ta valmistub ajaks, mil meie praegune ühiskond peaks kokku kukkuma ning loota saab vaid iseenda oskustele ja teadmisetele. Lisaks matkamisele õpetab ta ka teistele, kuidas metsas hakkama saada ja ellu jääda. Ta on “metsaguru”.34-aastane Sindia Jürgenson on Tallinnas sündinud ja kasvanud. Huvi seigelda on tedagi saatnud juba lapsepõlvest alates. Algklassides tahtis ta näiteks saada astronaudiks ning sihiks oli seatud kuu. Viimased 10 aastat on Sindia töötanud meditsiinivaldkonnas, õppinud on ta ämmaemandaks. Tõsisem looduse armastus kerkis aga esile 8 aasta eest, kui ta hakkas koeraga metsas päevamatku tegema. Kusjuures Tõnuga ta kohtuski metsas. Sindia oli oma sõbranna ja koeraga matkal, kui ühest RMK laagrikohast, kus nad plaanisid pikemalt peatuda, leidsid nad Tõnu, kes vaid talle omasel moel seal laagerdas. Ootamatust ja juhuslikust kohtumisest kasvas lõpuks välja perekond.
7. Miks peaks üks normaalne pere heast peast metsa kolima?Ega peagi. Ilmselt ei ole see isegi soovitatav. Kui kogemused metsas hakkama saamiseks puuduvad, ei maksa kohe lastega metsa elama kolida. Nagu Tõnu ütleb – ära alusta Everestist, alusta mõnest laudteest Eestimaa rabas. Tõnu ja Sindia jaoks oli imikuga metsa minemine asjade loomulik jätk. Oma esimese koosoldud aasta jooksul nad sisuliselt metsas elasidki. Kui nad oma ühise kodu Puka lähedal Valgamaal soetasid, elasid nad ikkagi telgis rohkem kui soojas toas. Elu looduses ja metsa keskel ongi Tõnu ja Sindia jaoks midagi täiesti tavalist ja normaalset. Isegi kui nad peaksid mingil hetkel nelja seina vahel aega veetma, siis tihtilugu tiritakse diivan kamina ette ja vaadatakse teleka asemel prõksuvat tuleaset.
8. Mis elutingimused metsas elades olid? Kust tuli vesi, toit, kus elati, kuidas tööl käidi jms?Elutingimused metsas on askeetlikud. Kõik vajalik on aga olemas. Kinnisvaraks on lumele püstitatud tipitelk, põhja sellel ei ole, telgis sees on puuküttega ahi, voodiks on üldiselt kahe palgi vahele tehtud ase mille põhi koosneb puuokstest, peal on lebomatid ja magamiskotid. Vesi võetakse kaasa, ostetakse poest, sulatatakse lumest – vastavalt olukorrale ja vajadusele. Kuna pidevalt vahetatakse ka laagrikohti ja elatakse erinevates Eestimaa paikades, siis hobuvankriks oleva auto varusid täiendatakse ülesõitude ajal jooksvalt. Olgu see siis toit, vesi, lapse riided jne. Tööl käiakse metsast ja vastavalt vajadusele. Kodukontori rütmis on elu Eestimaal nii või naa viimased aastad käinud.
9. Mis Sind sellise elu juures kõige enam šokeeris? Aga vaimustas?Mind šokeeris esmalt see mõte – lähme imikuga metsa….väikese lapsega…talvel… metsa elama!? See kõlab nii uskumatult, aga samal ajal ka vaimustab. Kuidas on see võimalik? Koheselt tuli silme ette võrdlus oma lapsest, kui ta imik oli. Värske lapsevanemana oli see elumuutus esiteks sünnijärgselt niivõrd suur, oli keeruline ja raske – saime kõigega loomulikult hakkama, ent kui seda kõike peaks läbi tegema metsas, soojast kodust eemal, siis jah… ma ei tea, kuidas see võimalik oleks. Nähes nüüd aga selle aasta jooksul, kuidas Tõnu ja Sindia sellega hakkama on saanud, siis see ongi see kõige vaimustavam. Olgem ausad – metsas elamise juures võib suu igapäevastest elementaarsetest mugavustest puhtaks pühkida. Aga võib olla see ongi nii, et kõige suurem mugavus on mugavuste puudumine!?
10. Kuidas Sa üldse peategelased nõusse said, et nad kaameratel oma elu jälgida lubasid?See läks kuidagi loomulikult. Küsisin, kas sooviksite ja tahaksite elu imikuga metsas Eestimaaga jagada. Nad veidi mõtlesid ja ütlesid, et teeme ära.
11. Kui Sina neid filmisid, siis – kus Sa ise elasid, kas nendega koos?Kui meeskonnaga neid metsas saatsime, siis öiseks ajaks andsime ikka puhkust ka. 24/7 me neid ei jälginud. Aga osaliste käes ja kasutada oli nn pihikaamera, millega nad ootamatuid hetki ise jäädvustasid.
12. Kus kandis see kõik juhtus? Kas nad elavad siiani seal?Koduks on neil terve Eestimaa. Rännatakse ringi erinevate lõkkekohtade ja laagripaikade vahel. Mõnikord põigatakse varustuse hoidmise kohast ehk kodust läbi. Köetakse tare hoone tervise mõttes soojaks ja minnakse uuesti metsa tagasi.
13. Sarjas on palju kauneid loodusvaateid ja nende autor oled samuti Sina. Kui sageli ise looduses viibid? Mida sellised jalutuskäigud pakuvad?Kogu krediiti ilusate loodusvaadete eest ma loomulikult endale ei saa võtta. Operaatorid Virgo Pärn ja Kaspar Pokk korjasid samuti lummavaid kaadreid Eestimaa loodusest. Kuna aga minu enda suur hobi on loodust jäädvustada drooniga, siis selle sarja tarvis sai väga palju ringi sõidetud, drooniga filmitud ja uskumatuid hetki jäädvustatud. Seega looduses olen nii eelnevalt kui ka viimase aasta jooksul viibinud rohkelt. See on minu jaoks justkui pelgupaik igapäeva rutiini ja kiirustamise juurest. Need hetked looduses annavad meelerahu ja tasakaalustavad elu. Mõjuvad tervislikult.
14. Mida Sa ise seda sarja tehes peategelastelt õppisid? Kuidas Su maailmavaade/mõttemaailm muutus?Õppisin seda, et kuskile ei ole tegelikult kiiret, ei pea kiirustama, tuleb osata aega võtta. Tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Tuleb osata teha aktiivselt mitte midagi. Teisisõnu – tuleks teadlikult pöörata tähelepanu sellele, kuidas me igapäevaselt oma aega kulutame, mille peale vihastame, närvi läheme, mille peale rõõmustame jne. Tuleb olla veelgi mõnusam.
15. Miks võiks vaataja seda sarja jälgima hakata?
Neid põhjuseid siin eespool sai kirja juba päris mitu, aga see peamine põhjus peitub ikkagi selles, kuidas on võimalik tänases päevas, kõikide mugavustega maailmas hakkama saada väikese beebiga metsikus looduses. Öelda tavainimeste jaoks iseenesest mõistetavatele asjadele „ei“ ning reaalselt eladagi 20 kraadise külmaga pakases telgiga metsas. See sari rabab ja raputab oma lihtsusega ning annab võimaluse kõigil oma kiire elutempo juures korraks paus teha ja astuda sisse hoopis teistsugusesse, ootamatusi täis maailma.
“Imikuga metsas” alustab Marek Lindmaa juhtimisel TV3 eetris 4. jaanuaril ja on eetris teisipäeviti!
Allikas. uudised.ee
