Head Eesti inimesed!

Mul on südamest kahju, et ma ei saa teiega kohtuda silmast silma. 18 korda enne mind on Eesti peaminister Tartus astunud teie ette Eesti Vabariigi aastapäeva eelõhtul, aga mina pean seda tegema pildi vahendusel. Me kõik teame, mis on selle põhjuseks. Seega pöördungi teie poole Stenbocki maja rohelisest saalist ja minu selja taga on iseseisvusmanifest. Selle dokumendiga pandi alus meie omariiklusele.

 

 

Sel aastal tähistame vabariigi aastapäeva teisiti ja väiksemas ringis, seetõttu olen ma esimene peaminister, kes peab aastapäevakõne pidama kuulajat nägemata ja poole lühemana.

Ometi ma usun, et lähedus ei ole mõõdetav ja tunnetatav ainult silmaga. Minu jaoks on Tartu Eestimaa südametunnistuse läte. Tartust on alanud eestlaste rahvuslik ärkamisaeg, siin on hoitud eesti keelt, kultuuri ja usku paremasse tulevikku, siit on mindud lahingusse Eesti vabaduse eest.

 

 

Aga need ei ole olnud ainult meeste lahingud. Oleme oma iseseisva riigi eest tänu võlgu ka nendele tuhandetele Eesti naistele, kes andsid oma panuse võidukasse Vabadussõtta meditsiiniteenistuses olles või kes ööd ja päevad õmblesid sõduritele pesu, kudusid salle, sokke, kindaid… Me ei tea nendest naistest kuigi palju. Vähe on olnud juttu ka sellest, et juba 1917. aasta mais toimus Tartus Eesti I naiskongress, mis võttis vastu Eesti iseseisvust toetava avalduse. Või kas me teame seda, et Vabadussõjas tulid eestlastele halastajaõdedena appi vaprad Soome ja Taani naised, nende seas hilisem Soome sotsiaalminister Kyllikki Pohjola?

 

 

Me peame lootma iseendale, aga me ei tohi kunagi hüljata ega solvata oma sõpru ja liitlasi – see on tarkus, mis on meid toonud siia, tänasesse. Ja ainult see tarkus viib meid siit ka edasi. Juba praegune napp valitsusjuhi kogemus on mulle näidanud, kui olulised on riikidevahelise usalduse loomisel isiklikud suhted.

 

 

Austatud kuulajad!

Kui ma kuu aega tagasi astusin peaministri ametisse, ütlesin, et selle valitsuse  prioriteet on võitlus koroonapandeemiaga. Omamoodi on ka see, mis praegu käib, vabadussõda. Ka selles sõjas on võitjad ja kahjuks ka kaotajad. Nii inimeste, perede, ettevõtete kui ka riikide tasandil.

Möönan, et täna veel ei ole olemas kaalukaussi, millel mõõta ühe või teise otsuse ainuõigsust. Nii või teisiti ei ole kellelgi pakkuda kõiki rahuldavaid lahendusi. Tunnustan eelmist valitsust, kes üldjoontes võttis vastu mõistlikke otsuseid ja vältis paanilisi ülereageerimisi. Eelmisel valitsusel ei õnnestunud küll viirust lukku panna, aga koos teise lainega ei pandud tabaluku taha ka elu Eestis. Oleme püüdnud hoida sama joont, sest sel kriisil on ka ohvrid, keda me iga päev ei näe ja kes statistikas ei kajastu. Alates kriisi algusest on meie tööpuudus tõusnud 8,8 %-le ja see tõuseb veelgi. Mõnes piirkonnas nagu Ida-Virumaal on tööpuudus tõusnud 14,6%-ini. Vaimse tervise häireid on raskem mõõta, aga väsimus ja stressitase ühiskonnas on tõusnud. Sellega kaasneb suurem agressiivsus ja perevägivalla juhtumid. Laste hariduse lünkadest saame lõplikult teadlikuks alles aastate pärast.

 

 

See, mis seadis uue valitsuse esimestel nädalatel keerulisse olukorda, oli vaktsineerimisplaani puudulikkus. Nagu te ilmselt teate, ei näinud varasem vaktsineerimise plaan ette õpetajate esmajärjekorras vaktsineerimist. Me pidasime seda vajalikuks. Oli ilmselt paratamatu, et õpetajate vaktsineerimise kiire korraldamine tõi algul kaasa kahetsusväärset koordineerimatust. Ent olen veendunud, et meie otsus õpetajate vaktsineerimine ettepoole tuua oli õige. Eriti lähtudes eesmärgist säilitada vähemalt algklasside laste kontaktõpe.

 

 

Oma kõnes, mille pidasin Riigikogu ees peaministrikandidaadina, rõhutasin: peame igale Eestimaa inimesele esimesel võimalusel andma teada, kunas saabub tema vaktsineerimise kord. Millal, kus ja kuidas. Normaalse elu lõplik taastumine Eestis sõltub ennekõike sellest, kuidas me suudame korraldada elanike vaktsineerimist.

Olen kindel, et vajalike vaktsiinikoguste kättesaamine ei ole lähitulevikus enam peamine probleem. Aga tõsi see on, et ravimitootjate viivitustel Euroopa Liidu ühishangete täitmisel on tagajärjed. Sel on valus hind miljonite inimeste tervisele ja mõistagi ka riikide majandusele. Seetõttu peame me kõik loodetust  kauem pingutama pandeemiaaja reeglite täitmisega, et – kui nii võib öelda – mitte langeda sõja viimasel päeval.

 

 

Head kaasmaalased!

Eestis ei ole ilmselt ühtki erakonda ega majandusteadlast, kes ei arvaks, et praeguses olukorras oli laenu võtmine majanduskriisi leevendamiseks ainuvõimalik samm. Seda enam, et paljuski tänu Eesti riigi varasemale väga väikesele võlale olid laenuvõtu tingimused meile soodsad. Kui lisada veel Euroopa Liidu taasterahastu vahendid, uue valitsuse soov jõuliselt toetada digi- ja rohepööret ning seeläbi muuta Eesti investeerijaile atraktiivsemaks maaks, siis kokkuvõttes justkui polegi põhjust meie majanduse tulevikku tumedates toonides näha.

 

 

Muretsemiseks on siiski alust. Eelkõige riigirahanduse kehva seisu pärast. Õigupoolest juba enne koroonakriisi, majanduskasvu headel aastatel, kadus valitsusel tahe kulusid ja tulusid tasakaalus hoida. Selles mõttes saabus koroonakriis oma miljardilise päästerahaga otsekui viigileht, mis varjas ära juba varem võimust võtnud valitsemisstiili – elada üle oma võimaluste.

Selge on see, et keegi ei saa laenurahal lõputult liugu lasta. See ei ole üksnes finantsküsimus, see on riigi sõltumatuse küsimus. Samas me anname endale aru, et tasakaalu poole tagasi liikumine on pikaajaline protsess. See on protsess, mis peab algama suhtumise muutumisest, vastutustunde väärtustamisest ja mõistmisest, et riigi rahakott ei ole ühegi poliitiku isiklik rahakott – see on Eesti rahva raha.

Riigikontrolör Janar Holm on öelnud: „Ebaselged eesmärgid ja suur raha ei tohiks kunagi kokku saada.“ See oli hoiatus läbipaistmatu asjaajamise kohta  koroonakriisi leevendamisel riigipoolse abiga. Suurel rahal on suur mõju. Päevavalgele tulnud korruptsioonijuhtumid kinnitavad, kui ulatuslik ja ohtlik võib olla jäämägede veealune osa.

 

 

Aga nende juhtumitega seoses on mul hea meel tõdeda, et Eesti Vabariik kui õigusriik pole ühelgi hetkel murenenud. Kohtud ja õiguskaitseasutused on teinud oma tööd poliitilistest tõmbetuultest sõltumatult. Ja ka ajakirjanduse pilk on olnud jätkuvalt terav. See kõik kinnitab usku meie demokraatlikku elukorraldusse, mis kohustab riiki vastutama ja kaitseb kodanike õigusi.

Head sõbrad!

Millised ka ei oleks meie erinevad arusaamad, ühes asjas võime kõik siirast rõõmu tunda: kui 1993. aastal oli keskmine oodatav eluiga Eestis 68 aastat, siis 25 aastat hiljem peaaegu 79 aastat. Teisisõnu: me elame üle kümne aasta kauem! Mitte üheski Euroopa Liidu riigis ei ole inimeste eluiga pikenenud sedavõrd kiiresti. Mitte üheski.

 

 

Võime olla uhked ka selle üle, et meie riigi SKP ehk majanduse maht on alates 1993. aastast kasvanud nominaalväärtuses 19 korda, kogu euroala SKP samal ajal vaid 2,4 korda. Euroopalik elustandard ei ole enam unelm. Ent samas peame tunnistama, et kurvastavalt paljud Eesti inimesed elavad vaesuses. Vaesuse vähendamiseks ei ole paraku paremat retsepti kui majanduskasv.

Veel üks fakt. Teatud poliitikud on püüdnud levitada valeväidet nagu oleks viimatise majanduskriisi tagajärjel Eestist lahkunud sada tuhat inimest. Tegelikult oli ajavahemikus 2008–2019 Eesti rändesaldo 8000 inimesega plusspoolel. Järeldus: Eesti on olnud ja on maa, kus inimesed tahavad elada. Ja peame tegema kõik selleks, et see nii ka jääks.

 

 

Head kuulajad!

Olen varemgi tsiteerinud Tammsaaret ja ma ei saa seda ka täna jätta tegemata. Sedavõrd rohkelt on meie auväärseima kirjaniku arutlustes mõtteid, mis seostuvad tänapäevaga. Tammsaare on kirjutanud nii: „Poliitikas armastame rohkem muinasjutte kui tõsiasju. Sellepärast siis usume kõige kergemini seda, kel kõige jubedamad hirmu- ja õuduselood. /…/ Me kõik armastame, et keegi ajaks meile kananaha ihule. Sellepärast pole ime, kui me lõpuks tõepoolest sinna jõuame, kus kananahk ihule tõuseb.“

Tänased populistid tahavad rahvale kananaha ihule ajada eelkõige võõramaalastega. Kuid võõramaalasi meil palju ei ole. Seepärast suunatakse hirm ja viha – need käivad enamasti käsikäes – Euroopa Liidu peale.

Euroopa Liit ei ole täiuslik. Professor Jan Zielonka kirjutab oma raamatus „Vasturevolutsioon“, et Euroopa ei ole kohanenud viimase aja geopoliitiliste, majanduslike ja tehnoloogiliste muutustega ning peab üle vaatama oma lõimumismudeli, et seada arukus ja lepitus vastu nendele, kelle eesmärgiks on ühise Euroopa lammutamine.

 

Eesti Vabariigi 103

 

Eesti tahab olla aktiivne osaleja nendes aruteludes, mis kujundavad Euroopa Liidu tulevikku. Rahvatarkus ütleb: hääletut ei märgata, räuskajat ei kuulata. Me ei taha olla hääletud ega ka räuskajad. Tahame olla uuendusmeelsed, tõsiselt võetavad, usaldusväärsed partnerid. Ainult sel viisil täidab valitsus kohustust omaenda rahva ees, kellest valdav enamus näeb Eestit jätkuvalt Euroopa ja eriti Põhjamaade ühises väärtusruumis. Samas ei tohiks me alahinnata rahvusriikide tähtsust. Ükski ühendus ei suuda kaitsta demokraatiat, õigusriiki ega isikuvabadusi, kui seda ei kaitse rahvusriik ise.  v

Eesti Vabariigi 103

Head inimesed üle Eesti!

Hannah Arendt, 20. sajandi mõjukamaid poliitilisi filosoofe, on kirjutanud: ainus täiuslik tõe ja poliitika ühenduslüli on eeskuju.

Ei piisa sellest, kui räägime rahva teenimisest, aga tegelikkuses mõtleme ainult sellele, kuidas panna rahvas enda huve teenima. Riik ja mehelikkus ei muutu riigimehelikkuseks üksnes nende kahe sõna kokkuliitmise tulemusena.

Minus on küll veel nii palju idealisti alles, et uskuda ausa ja viisaka poliitika võimalustesse. Aga midagi ei tule kergelt. Midagi ei tule ilma vaidlusteta. Nii on see alati olnud: Jannsen ja Jakobson, Päts ja Tõnisson….

Vaieldi ka kolmkümmend aastat tagasi Eesti taasiseseisvumise valikute üle. Olin siis teismeline, aga minulegi on meelde jäänud Rahvarinde ja Kodanike Komiteede sõnavahetused selle ümber, kuidas minna edasi.

Ometi on edasi mindud. Ikka on püütud leida realistlikku olevikuteed kahe pooluse, mineviku-nostalgia ja tuleviku-utoopia vahel. On ehitatud uued sillad.

Professor Marju Lauristinile kuulub mõte: „Kui poliitika muutub ajalooks, siis ta ühtlasi muutub kultuuriks.“

Arvan, et poliitika on juba oma sünnihetkel osa kultuurist, eesti kultuuri väljendus. Ja ma nii väga sooviksin, et ajalugu ei peaks meie tänase väljenduse pärast häbi tundma.

Lõpetuseks – parim kingitus Eestile saab olla see, kui me koos peatame viiruse leviku ja kaitseme seeläbi oma igapäevaseid vabadusi! Tähistame sel korral vabariigi aastapäeva teisiti!

Olge te kõik – kõik Eesti inimesed – terved ja hoitud!

Palju õnne, armas Eesti!