Närimiskummi ajalugu
Mõned neist materjalidest olid näiteks teatud puude kõvendatud vaik ning lateks, teised aga teatud magusad heintaimed, lehed, viljaterad ning vahad. Muistsed kreeklased mälusid sajandeid vaiku, mida saadakse Kreekas ja Türgis kasvavast “kummipuu” (mastiche) koorest. 1.saj pKr märkis Kreeka arst ja botaanik Dioscorides, et sellel on raviv toime. Eriti hindasid seda vaiku Kreeka naised, kes kasutasid seda hammaste puhastamiseks ja hingeõhu värskendamiseks.
Indiaanlastelt õppisid Ameerika kolonistid selgeks kuusekoorest saadud vaigu närimise. 19.sajandi algul müüdi USA idaosariikides sel eesmärgil juba vaiguklompe, mida võib pidada esimeseks kommertslikuks närimiskummi tootmiseks. 1850.-ndate paiku sai kuusevaigust polulaarsemaks magustatud parafiinivaha närimine.
Kaasaegse närimiskummi aluseks sai 1860-ndatel Kesk- ja Lõuna-Ameerikas kasvava Sapodilla puu piimjas mahl chicle, mis õige kiiresti sai kuusevaigu ja magusa parafiini närimisest populaarsemaks. Chicle oli pehmem ja venivam ning säilitas oma maitset kauem. Kahjuks pole aga Sapodilla kasvatamine chicle saamiseks eriti produktiivne – need puud kasvavad suhteliselt piiratud alal umbes 30 meetri kõrguseks ning vajalikku lateksit hakkavad tootma alles 20-25 aastaselt. Lateksit saab koguda kalasaba-kujulistest sisselõigetest vaid 6 tunni jooksul ning siis tuleb u 3 aastat jälle vahet pidada. Kuigi ka tänapäeval leidub chicle’l baseeruva eksootilise närimiskummi tootjaid, ei saa suurtootjad nätsu baasmaterjali puudumise tõttu oma kasumitest loobuda ning kasutavad sünteetilisi alusmaterjale.
1) Puusse raiutakse sooned pika matsheete abil
2) Öö jooksul voolab chicle välja ning koguneb soonte alla asetatud riidekotti.
3) Chicle vedelikku kuumutatakse 3 tundi seda pidevalt segades.
4) Kui chicle on saavutanud nõutud niiskuse, jahutatakse seda palo abil, kuni seda on võimalik kätte võtta.
5) Jahutatud chicle vormitakse kandilisteks marqueta-tükkideks. Pärast kõvenemist on nad transpor-
timiseks valmis.
Millest tehakse närimiskummi?
Närimiskummi padjakest vaadates tundub, et see on väga lihtne toode. Tegelikult peavad sellele õigete koostisainete saamiseks pingutama paljud inimesed üle maailma. Lõpptoote valmimine nõuab aga kogemust, hoolikust ning spetsiaalseid masinaid.
Enamiku tänapäevast nätsude koostisse kuuluvad kummialus, suhkur, maisisiirup, pehmendid ning lõhna ja maitseained. Suhkruvabades närimiskummides kasutatakse suhkru ja siirupi asemel aspartaami, mannitooli ning sorbitooli. Viimasel aastakümnel on olnud väga polulaarsed ka ksülitooli sisaldavad nätsud. Närimiskummi valgendav efekt saab piirduda siiski vaid tema puhastava toimega ning on pigem plekke ennetav kui eemaldav. Kummialuse eesmärk on pakkuda närimisrõõmu ning sellel on seetõttu pehme struktuur. Nagu nimigi ütleb on ta aluseks, mis hoiab koos ülejääanud nätsu koostisaineid. Ajalooliselt olid kummialuse koostisaineteks naturaalsed vaigud leche, caspi ja sorva (Amazonase tasandikul), nispero ja tunu (Kesk-Ameerikas) ja jelutong (Indoneesias ja Malaias), kuid kasvbutingimuste muutumise tõttu neid raskem leida.
Nätsu sisse pandavad lõhnaained saadakse mitmesuguste taimede (nt piparmünt) hoolika töötlemise teel. USA-s katavad piparmündipõllud suuri alasid – ainuüksi Wrigley jaoks toodetav piparmündipõldude kogupindala on enam kui 130 km2 (nt Tallinna pindala on 158 km2).
Kuidas närimiskummi valmistatakse?
Kuni teatud punktini valmistatakse kõiki nätse ühte moodi. Kummialus sulatatakse suures auruga köetavas anumas u 115 °C juures, kus kummialus muutub siirupilaadseks vedelikuks. See “siirup” surutakse kuumalt läbi mitmesuguste filtrite, tsentrifuugitakse ning töödeldakse vaakumiga, et tagada tema puhtus. Seejärel segavad suurte labadega miksrid sinna hulka ka tuhksuhkru. Edasi segatakse maisisiirupit või glükoosi, mis hoiavad kummisegu värske ja närimiskõlblikuna ning aitavad suhkrult kummialusega paremini seostuda. Edasi tulevad pehmendid, mis tagavad kummi venivuse ja pehmuse. Lõpuks lisatakse olenevalt närimiskummi margist erinevaid maitseaineid.
Valmis segu liigub edasi jahutusruumi, kus külma õhuga viiakse kummi temperatuur alla ning ekstruuderite abil töödeldakse kummi struktuur veelgi paindlikumaks ja peenemaks. Sõltuvalt jällegi nätsu margist lastakse ta kas läbi rullide, et teha lehtedena müüdavat närimiskummi, või vormitakse kummist padjakesed või kuulid ning kaetakse glasuuriga, et näts pakendi külge ei kleepuks ning kõvaks ei kuivaks. Nätsude pakendamismasinad on juba 1906. a alates üsna universaalsed ning suudavad pakendada nii lihtnätsu kui padjakesi. Toodang saadetakse edasi 48 tunniks eriliselt konditsioneeritud ruumi ning seejärel juba müügiks.
Miks inimestele meeldib mäluda?
Närimiskummi võib pakkuda meeldivat tegevust peaaegu igaühele, sest inimestele meeldib midagi närida. 1939.aastal tegi dr H. Holingworth uurimuse, milles selgus, et töö ajal aitab närimiskummi mälumine lõdvestuda, vähendades lihaspingeid. Ta jõudis järeldusele, et tegelikult on selline efekt igasugusel närimisel, kuid närimiskummi on selleks kõige mugavam ja meeldivam.
Kaugsõiduautojuhid närivad nätsu, kuna see aitab neil paremini ärkvel püsida. Sel eesmärgil anti närimiskummit ka USA sõduritele Korea, Vietnami ning mõlema maailmasõja ajal.
Lisaks naudingule, suudab närimiskummi hoida suud kaua värskena ning aitab peletada näljatunnet (ühe padjakeses on vähem kui 10 kalorit). Samuti suudab närimiskummi hambaid puhastada suhteliselt hästi siis, kui hambaharja kasutamine pole võimalik. Närimine stimuleerib süljeeritust, mis aitab neutraliseerida kaariest tekitavaid happeid.
Hoolimata närimiskummi pikast ajaloost jätkavad maailma suurimad tootjad endiselt selle koostisainete parandamist ning tehnika ja pakendamise arendamist.
allikas: kirss.net
