Eesti riikliku ohvriabi kahe kümnendi pikkusel teekonnal on ette tulnud nii takistusi kui ka arenguhüppeid. Artiklis avatakse ohvriabi ajalugu ja telgitaguseid, heites pilgu selle kujunemisele ja arengule. Käsitletakse ka peamisi vajadusi, millega valdkond silmitsi seisab praegu ja lähitulevikus. Artikkel tugineb ohvriabi juubelikonverentsil autorite peetud ettekannetel.
Ohvriabi kujunemine Eestis on tihedalt seotud 1990. aastate keskpaiga kodanikuühiskonna arenguga. Kuriteoohvrite toetamine algas rohujuuretasandil, initsiatiiv tuli peamiselt vabatahtlikelt ja mittetulundusühingutelt, kes soovisid pakkuda tuge kannatanutele ajal, kui riiklikke ega kohalikke tugistruktuure veel ei olnud.
Ohvriabi kutsuti ellu kodanikuühiskonna algatusena
Aastal 1994 asutati väikese, kuid pühendunud inimeste rühma eestvedamisel kuriteoohvrite toetamise ühing „Ohvriabi“, mis kujunes valdkonna üheks teerajajaks. Ühing pakkus tuge vabatahtlike tugiisikute ja kohalike tugikeskuste kaudu, tuginedes projektirahastusele, sealhulgas kriminaalpreventsiooni nõukogu[1] toetusele. Anti välja esimene ohvriabi käsiraamat (Parkja ja Otter-Üprus 1999), mis koondas valdkonna põhimõtteid ja praktilisi juhiseid.
Ohvriabi põhieesmärk on olnud aastate jooksul sama: pakkuda tuge ja kaitset inimestele, kes on langenud vägivalla või kuriteo ohvriks.
Ohvriabi arengut täiendasid järgnevatel aastatel teisedki kodanikuühiskonna algatused. Asutati Tartu laste tugikeskus (1995) ning avati esimene naiste varjupaik Tartus (2002), mis oli oluline samm vägivalla all kannatanud naiste süsteemse toetamise suunas. Järgnevatel aastatel laienes varjupaikade võrgustik ka teistesse piirkondadesse. Näiteks Lääne-Virumaal alustas naiste varjupaik tegevust 2007. aastal, Järva- ja Raplamaal 2009. aastal ning peagi oli hõlmatud kogu Eesti.
Need sündmused peegeldavad ohvriabi valdkonna järkjärgulist kujunemist. Ohvrite abistamise riikliku süsteemi kujundamisele eelnenud kodanikuühiskonna algatused panid sellele aluse.
Riiklik ohvriabi alustas tegevust 2005. aastal
Riiklik ohvriabi süsteem kujunes Eestis välja 2000. aastate alguses, kui senini valdavalt kodanikuühiskonna vedada olnud tegevus sai esimest korda selge õigusliku raamistiku. Justiits- ja sotsiaalministeerium alustasid 2003. aastal ohvriabi seaduse koostamist, mille eesmärk oli välja töötada kuriteoohvrite toetamise meetmete terviklik kogum. Tõuke selleks andis Eesti ühinemine Euroopa Liiduga. Esimene ohvriabi seadus jõustus 2004. aastal ja riiklik ohvriabi süsteem alustas tööd 2005. aastal.
Paratamatult on perevägivallale rohkem tähelepanu pööratud, sest see on Eestis väga ulatuslik probleem
Riiklikku ohvriabiteenust hakati osutama sotsiaalkindlustusameti (SKA) struktuuriüksuse kaudu. Kuigi arutati ka alternatiivseid lahendusi, näiteks ohvriabi tegevust toona kohtusüsteemi kuuluva kriminaalhoolduse juures, nagu mõnes teises Euroopa Liidu riigis, otsustati Eestis ühendada ohvrite toetamine sotsiaalvaldkonnaga. Esialgu kavatseti ohvriabiteenust osutavad spetsialistid võtta tööle sotsiaalministeeriumi ametnikena.
Seaduse ettevalmistamise käigus aga leiti, et asjakohasem on laiendada SKA kui ministeeriumi rakendusasutuse ülesannete ringi ja anda ohvriabiteenuse osutamine ning korraldamine ameti pädevusse. Poliitikakujundajad leidsid, et selline otsus võimaldab koondada ohvriabi seaduse alusel kehtestatud kõigi meetmete rakendamine ühte asutusse. Ka hüvitisi kuriteoohvritele maksti juba SKA struktuuri kuuluva pensioniameti kaudu. (Luht 2018)
Eestis värvati 2004. aasta lõpus 35 ohvriabitöötajat, kes läbisid intensiivse poolteise kuu pikkuse väljaõppe. Koolituse lõpus koostas iga osaleja oma maakonna ohvriabisüsteemi ülesehitamise tegevuskava. Esialgsed töötingimused olid väga tagasihoidlikud: ohvriabitöötajatel oli kasutada ainult arvuti, telefon ja väike tööruum, kuid süsteemi käivitamisel oli määrav nende isiklik initsiatiiv ja võime luua koostöösuhteid kohalike omavalitsuste, politsei ning kogukondadega. Algusaastatel ei paiknenud ohvriabitöötajate tööruumid veel politseiga samades hoonetes, tihedam koostöö politseiga kujunes välja järgnevatel aastatel.
Ohvriabi põhieesmärk on olnud aastate jooksul sama: pakkuda tuge ja kaitset inimestele, kes on langenud vägivalla või kuriteo ohvriks. Küll aga on aja jooksul muutunud nii sihtrühmad, töömeetodid kui ka teenuste korraldus. Ohvriabitöötajad abistasid 2000. aastate alguses näiteks ka hooletusse jäänud inimesi, nüüd aga teevad seda kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad.
Vabatahtlikel on olnud ohvriabi süsteemi arengus oluline ja järjest suurem roll.
Peagi ilmnes, et ohvrite vajadused ulatuvad oluliselt kaugemale esmasest nõustamisest ja info jagamisest. Eriti teravalt tuli välja psühholoogilise abi puudulik kättesaadavus. Juba 2005. aastal tehti ettepanek hüvitada psühholoogilise abi kulu riikliku teenusena, mis annaks kuriteoohvritele õiguse tasuta professionaalsele psühholoogilisele nõustamisele.
Aastast 2007 see teenus ohvriabi seaduses sätestatigi. Samal aastal kujundati välja ka lepitusteenus, mis pakkus alternatiivset võimalust kriminaalmenetluse lõpetamiseks, kui puudub avalik menetlushuvi ja kahtlustatav või süüdistatav on kannatanuga kokku leppinud kuriteoga tekitatud kahju heastamises. Aastate jooksul on lepitusteenuse nimetus, korraldus ja osutamise viis muutunud, kuid samaks on jäänud selle peamised põhimõtted ehk mõlema osalise vabatahtlikkus, ohvri turvalisus ja toimepanija vastutusevõtmine.
Taastavat õigust rakendatakse Eestis sageli ka vägivallakuritegude ja alaealiste toimepandud juhtumite korral. Viimastel aastatel on tehtud sihipärast tööd teenustele suunajatega selle nimel, et välistada kannatanu taasohvristamine ja alati seada esikohale kannatanu vajadused ning turvalisus.
Ohvriabi sihtrühmade laienemine ja teenuste spetsialiseerumine
Ohvriabi areng Eestis on kulgenud käsikäes uute sihtrühmade lisandumise ja neile spetsiifiliste teenuste osutamisega. Algusaastatel keskenduti eeskätt kuriteoohvrite esmasele nõustamisele, 2010. aastate alguseks aga ilmnes vajadus sihtrühma arvestava teenusekorralduse järele. Teatavates olukordades, näiteks seksuaalse väärkohtlemise, inimkaubanduse, perevägivalla korral, on ohvritel vaja süvendatud abi. Kuriteoohvrite direktiiv, mis võeti vastu 2012. aastal, nägi samuti ette, et lisaks üldistele ohvriabiteenustele tuleb välja töötada eraldi teenused kindlatele sihtrühmadele.
Riikliku ohvriabi areng
2005 – SKA ohvriabiosakond alustas tööd, ohvriabitöötajad hakkasid kõigis maakondades ohvreid nõustama ja abistama.
2006 – Vägivallakuritegude ohvritele hüvitiste maksmine viidi kooskõlla asjaomase konventsiooniga ja suurendati hüvitiste määrasid.
2007 – Psühholoogilise abi kulu hüvitamine ja lepitusteenus lisati ohvriabi seadusesse ohvriabi osana.
2013 – Ohvriabi teenuste saamise võimalus laienes inimkaubanduse ohvritele ja seksuaalselt väärkoheldud lastele. Varem korraldas neile teenuseid sotsiaalministeerium.
2015 – Alustati projekti, et hakata rakendama süsteemset juhtumikorraldust MARAC-mudeli (ingl Multi-Agency Risk Assessment Conference) alusel raskete perevägivalla juhtumite korral. Ohvriabitöötajal oli ja on keskne roll võrgustikus.
2016 – Norra–Eesti ühisprojekti raames alustati seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste moodustamist. Initsiatiiv tuli Tartu ülikooli kliinikumilt.
2017 – Naiste tugikeskuste teenus toodi sotsiaalministeeriumist üle ohvriabi korraldus- ja rahastussüsteemi. Kuigi tugikeskused olid tegutsenud juba varasematel aastatel, muutus naistevastase vägivalla ohvrite abistamine ohvriabisüsteemi osaks.
2018 – Ohvriabisüsteemi osana hakati pakkuma nõustamist vägivalla toimepanijatele.
2019 – Tööd alustas ohvriabi kriisitelefon 116 006. Ohvriabi saajate hulka lisandusid terrorismiohvrid. Samal aastal anti sotsiaalministeeriumilt SKA-le üle prostitutsiooni kaasatud naiste abistamine.
2023 – Jõustus uus ohvriabi seadus.
Pärnu katseprojekt – uue tööviisi algus perevägivalla juhtumite käsitlemisel
Ohvriabi on mõeldud kõigile vägivallaohvritele, kuid paratamatult on perevägivallale rohkem tähelepanu pööratud, sest see on Eestis väga ulatuslik probleem. Pärnus alustati 2017. aasta lõpus katseprojekti, mille eesmärk oli proovida perevägivalla juhtumite lahendamise uusi ja tõhusamaid viise.
Kolm kuud kestnud projekt viidi ellu sotsiaal-, justiits- ja siseministeeriumi, ohvriabi, politsei, naiste tugikeskuse ning Pärnu linnavalitsuse tihedas koostöös. Esimest korda Eestis rakendati mudelit, kus osalised tegutsevad koordineeritult ja kiiresti ühise eesmärgi nimel. Projekti käigus testiti järgmisi uuenduslikke tööpõhimõtteid:
- vägivallatseja kiire eemaldamine konfliktikohast, et tagada ohvri turvalisus ja katkestada vägivallatsükkel;
- ohvri kontakt ohvriabiga kohe telefoni teel juba sündmuskohal, mis vähendas abini jõudmise aega kriitilisel hetkel ja võimaldas ohvrile proaktiivselt tuge pakkuda;
- esmaste menetlustoimingute kiire rakendamine, ajutise lähenemiskeelu aktiivsem kasutamine;
- tõhus järelkontroll ja menetlusotsuseni jõudmine võimalikult lühikese aja jooksul (võimalusel kiirmenetlusena), et suurendada õigusselgust ja ohvri turvatunnet.
Projektist kasvas välja mitu püsivat ohvreid toetavat algatust, mis kujunesid hiljem riikliku vägivallavastase töö oluliseks osaks. Üks olulisem tulemus oli ohvriabi kriisitelefoni 116 006 käivitamine, mis siiani pakub ööpäev läbi ja iga päev esmast infot, kriisituge ning nõustamist. Teiseks oluliseks suunaks kujunes töö vägivalla toimepanijaga, mida hakati katsetama Tallinnas.
Kriisid on kaasa toonud psühhosotsiaalse toe lõimimise ohvriabi teenustesse.
Projekti ajal peeti vahistatuga motiveeriv vestlus, mille eesmärk oli suunata vägivalla toimepanija vastutuse võtmisele ja osalemisele sotsiaalprogrammis. Selle eeskujul avati eraldi tugiliin vägivalla toimepanijatele, millest on välja kasvanud vägivallast loobumise toetamise teenus, mida osutab viieliikmeline nõustamistiim.
Ohvriabi vabatahtlikud kui kogukondliku osaluse taaselustajad
Vabatahtlikel on olnud ohvriabi süsteemi arengus oluline ja järjest suurem roll. Kuigi ohvriabi Eestis tugines juba 1990. aastatel valdavalt vabatahtlikule tegevusele, jäi see pärast riikliku süsteemi kujunemist mõneks ajaks tagaplaanile. Ka 2004. aasta ohvriabi seadus nägi ette vabatahtlike kaasamise võimalust, kuid riikliku ohvriabiteenuse esimesel kümnendil ei kujunenud vabatahtlike võrgustik veel ohvriabi toimivaks osaks.
Aastal 2016 alustati vabatahtlike kaasamist juhtumitesse, kus käsitletakse suure riskiga lähisuhtevägivalla juhtumeid mitme asutuse koostöös põhineva MARAC-mudeli alusel. Vabatahtlikud toetasid ohvreid nii menetlusprotsessi käigus kui ka igapäevaelus, aidates taastada turvatunnet ja sotsiaalset toimetulekut.
Järgnevatel aastatel laienes vabatahtlike tegevus märgatavalt. Nad hakkasid osalema taastava õiguse rakendamisel, pakkudes tuge nii ohvritele kui ka vägivalla toimepanijatele vastutuse võtmise ja lepitusprotsessis. Lisaks kujunes vabatahtlikest oluline tugi vaimse tervise veebinõustamises.
Vabatahtlike kaasamine on ohvriabi süsteemi taas toonud kogukondliku mõõtme, tugevdades nõnda nii kodanikuühiskonna osalust kui ka teenuste paindlikkust ja kättesaadavust. Ohvriabis nähakse vabatahtlikke mitte üksnes abikätena, vaid partneritena, kes aitavad hoida sidet kogukonnaga ja on valmis edaspidi aitama laiemalt kaasa ka ennetustöös.
Kriiside mõju ohvriabi arengule
Ohvriabi kujunemisel on olnud oluline mõju ühiskondlikel kriisidel, mis on toiminud nii proovikivina kui ka arengu kiirendajatena. Eriti suurt mõju on avaldanud COVID-19 pandeemia ja Ukrainas puhkenud sõda. Mõlemad kriisid tõid esile vajaduse paindlikuma ja vastupidavama tugisüsteemi järele ning laiendasid oluliselt ohvriabi tähtsust ühiskondlikus kriisivalmiduses.
COVID-19 pandeemia tõi esile vägivalla ja haavatavuse mustrid, mis ilmnesid liikumispiirangute ja sotsiaalse isolatsiooni tingimustes. Ohvriabi töötajad pidid kiiresti kohandama töömeetodeid: rakendati veebinõustamist ja laiendati ohvriabi tugiliinide teenuseid. Samal ajal tõstatus teravalt ka abistajate vaimse tervise ja enesehoiu küsimus, mis pandeemia ajal kujunes süsteemse arenduse üheks keskseks osaks.
Uue seaduse väljatöötamine oli ka suurepärane koostööprotsess, mis lähendas sotsiaal- ja õiguskaitse asutusi senisest veelgi enam.
Ukraina sõda mõjutas ohvriabi teise nurga alt. Aastal 2022 kerkis esile vajadus toetada sõjapõgenikke ja traumakogemusega inimesi, kes vajasid nii praktilist kui ka psühholoogilist tuge. See olukord kiirendas psühhosotsiaalse kriisiabi süsteemi arengut.
Kriisid on seega kaasa toonud psühhosotsiaalse kriisitoe lõimimise ohvriabi teenustesse ning aidanud teadvustada vajadust jätkusuutliku, traumateadliku ja enesehoidu väärtustava töökorralduse järele.
Rahvusvaheliste suuniste mõju ohvriabile
Oluline on ka teada, miks on ohvriabi rahvusvaheliselt nii tugevalt reguleeritud valdkond. Kuriteoohvrite toetamist käsitleb enam kui kümne direktiivi ja konventsiooni. Kuigi kõikjal maailmas on ohvriabi saanud alguse kodanikuühiskonna tegevusest, on pikkamööda aru saadud süsteemsuse ja selgete kokkulepete vajadusest.
Ohvrite õiguste kehtestamine Euroopa Liidu direktiividega ei ole formaalsus: eesmärk on tagada, et ohvritel oleksid baastasemel tagatud kaitse-, toetus- ja osalemisõigused kogu Euroopa Liidus ning liikmesriikide õigusruum sellele vastaks. See lähtub nii inimõiguste ja võrdse kohtlemise põhimõtetest kui ka kuritegevuse efektiivse ennetamise vajadusest ja sellega kaasnevast ühiskondlikust vastutusest. Kuna inimesed reisivad, elavad ja töötavad erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides, siis tuleb tagada, et ohvrite õigused oleksid igal pool võrdselt kaitstud.
Direktiivide ja konventsioonidega lepivad riigid kokku, kuidas vägivalda ennetada, ohvreid abistada ja koostööd teha ning milliste kuritegude eest peab kindlasti karistama. Sisuliselt väga oluline põhimõte näiteks on, et vägivalla ohvrit tuleb käsitada kuriteoohvrina olenemata sellest, kas teo toimepanija on kindlaks tehtud, vahistatud, kohtu alla antud, süüdi mõistetud või kas asjaosaliste vahel on perekondlikud suhted.
Kahe aastakümnega on Eesti ohvriabist kujunenud terviklik riiklik tugisüsteem.
Kõik kriminaalmenetluse raames tegutsevad pädevad asutused ja ohvritega kokku puutuvad talitused, nagu ohvriabiteenuste ja taastava õigusemõistmise teenuste osutajad, peaksid võtma arvesse kuriteoohvri individuaalset olukorda ja esmavajadusi, vanust, sugu, võimalikku puuet ja küpsust, austades samal ajal täielikult tema füüsilist, vaimset ja moraalset puutumatust. Võimalik, et oleme juba harjunud niimoodi mõtlema, aga see ei ole alati nii olnud.
Osaledes teiste riikidega aruteludes ja ohvrite vajaduste kindlaks tegemisel, oleme saanud kujundada ka Eesti ohvriabi olulised põhimõtted. Aastal 2023 kehtima hakanud ohvriabi seadust koostades arvestasime rahvusvahelisi suuniseid ja oleme oma ohvriabiga juba paremas olukorras kui paljud riigid, kes alles hakkavad kriisiabikeskusi moodustama või telefoniliinide tööd korraldama.
Uus ohvriabi seadus avas ukse suuremale hulgale abivajajatele
Aastatel 2018–2019 algasid ettevalmistused uue ohvriabi seaduse koostamiseks, mis arvestaks muutunud vajadusi. Seadus jõustus 2023. aastal ja asendas 2004. aastal jõustunud ehk ligi kakskümmend aastat kehtinud õigusakti. Ohvriabiseadus tõi kaasa olulisi muudatusi (loe lähemalt Tamm jt 2023), näiteks
- selgemad teabevahetuse reeglid ja ohvrite kohtlemise põhimõtted;
- kuriteoohvri hüvitise lihtsustatud taotlemise;
- seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste, vägivallast loobumise nõustamise ja psühhosotsiaalse kriisiabi muutumise riiklikuks teenuseks;
- taastava õiguse laiendamise ka menetlusväliseks;
- seksuaal- ja perevägivalla ohvritele, pereliikmetele ning teatavatel juhtudel ka pealtnägijatele parema juurdepääsu traumast taastumise toele;
- kohustuslikud koolitused spetsialistide professionaalsuse tagamiseks.
Uue seaduse esimene rakendusaasta oli tormiline, kuid nägime, et suured muudatused olid vajalikud. Uuenduste mõju on raske üle hinnata, sest paljusid põhimõtteid, teenuseid ega tööprotsesse polnud varem kunagi õigusruumis sätestatud. Üks olulisemaid muutusi puudutas võrgustikutööd ja sellega seotud andmevahetust hädaohus perevägivalla ohvrite toetamiseks.
Esimest korda toodi Eestis õigusruumi ka konventsioonidest tuntud määratlused vägivalla ohvrite kohta, mida riigikohus on oma lahendites ka analüüsinud. Uue seaduse väljatöötamine oli ka suurepärane koostööprotsess, mis lähendas sotsiaal- ja õiguskaitse asutusi senisest veelgi enam.
Ohvriabi juubelikonverentsil tunnustas sotsiaalkindlustusamet pikaajalisi ohvriabitöötajaid Maiju Mummi, Ülle Jaasonit, Piret Vaherit ja Inna Bahlinovat.
Maiju Mumm on sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötaja Viljandimaal, kes on töötanud ohvriabis 20 aastat selle loomisest 2005. aastal. Ta on ainus algusaegadest siiani vägivallaohvritega vahetult töötav spetsialist ja on olnud eesliinil kõigi piirkonna suurimate kriiside lahendamisel, pakkudes tuge nii ohvritele kui ka esmareageerijatele. Ta on ka MARAC-i võrgustiku rajaja Viljandimaal ja aktiivne ennetustöö tegija noorte seas. Sel aastal pälvis ta ka presidendi ning justiits- ja digiministri tunnustuse vägivallaennetusse panustamise eest.
Ülle Jaason on töötanud sotsiaalkindlustusameti ohvriabis selle loomisest alates 20 aastat. Ta töötas kuni 2022. aasta lõpuni ohvriabi peaspetsialistina Võrumaal ja alates 2023. aastast korraldab ohvriabis traumast taastumise toe teenuse aruandlust.
Piret Vaher on töötanud sotsiaalkindlustusameti ohvriabis 17 aastat. Ta pakub tuge vägivalla, kuriteo ja kriiside tõttu kannatanutele Järvamaal.
Inna Bahlinova on töötanud sotsiaalkindlustusameti ohvriabis 15 aastat. Ta pakub tuge vägivalla, kuriteo ja kriiside tõttu kannatanutele Narvas.
Aitäh teile südamega tehtud töö eest! Teie panus on väga väärtuslik ja olete eeskujuks kolleegidele.
Lähiaastate ülesanded ohvriabis
Kahe aastakümnega on Eesti ohvriabist kujunenud terviklik riiklik tugisüsteem. Üheksakümnendatel aastatel oli suur osa vabatahtlikel ja mittetulundusühingutel, nüüd aga toimib ohvriabi riigi ja vabaühenduste partnerlusena ning hõlmab teenuste laia valikut esmasest nõustamisest psühholoogilise toe, ajutise majutuse ja sihtrühmapõhiste teenusteni. Teenused on muutunud kättesaadavamaks tänu kriisitelefonile ja veebinõustamisele, suuremale spetsialiseerumisele ning õiguskaitse- ja sotsiaalvaldkonna tugevamale koostööle.
Samuti on ohvriabisüsteemi professionaalsus märgatavalt paranenud: traumateadlik töö, kohustuslikud koolitused ja enesehoid on saanud töökorralduse loomulikuks osaks. Rahvusvahelised suunised ja 2023. aastal jõustunud uus ohvriabi seadus on andnud süsteemi arengule selgemad piirid ja ohvrite kohtlemise ühtsed põhimõtted.
Võib aga öelda, et ohvriabi ei saa kunagi „valmis“, sest maailm meie ümber muutub, muutuvad inimeste vajadused ja paraku ka ohvriks langemise viisid. Jätkuvalt on vaja parandada juriidilise abi kättesaadavust ja püüame ka ohvriabis paremini ühendada olemasolevaid juriidilise abi võimalusi.
Ohvriabi ei saa kunagi „valmis“, sest maailm meie ümber muutub.
Kuriteoohvri hüvitisi saab endiselt vähe ohvreid ja süsteem on keeruline. Aastal 2026 on kavas hüvitiste maksmist oluliselt muuta ja lihtsustada. Muutused peaksid hakkama kehtima 2027. aastal.
Kriisi ajal on väga suured ootused psühhosotsiaalse kriisiabi süsteemile, mis väga suurte kriiside korral ei pruugi vastu pidada. Kriisiabi jätkusuutlikkuse tagamisega tegeleme 2026. aastal senisest veelgi enam, kujundades ka parema seadusliku aluse eri valdkondade koostööle.
Tunnistame, et praegu ei ole me kõige tugevamad erivajadustega ohvrite toetamisel. Sellele sihtrühmale tuleb edaspidi kindlasti rohkem tähelepanu pöörata. Juba alanud koostöö tervishoiusüsteemiga, mis algas AREV-i projektis ja jätkub IMPACT-projekti[2] toel, peab muutuma tõhusamaks, et ohvrid jõuaksid kiiremini ja mugavamalt ohvriabisse.
Aastatel 2026–2028 seisab ees ka mitme direktiivi ülevõtmine, mis toovad veelgi enam tähelepanu keskmesse ohvrite õiguste tagamise Eesti õigusruumis ja teenuste kaudu.
Hoiakute kujundamine ja asutuste koostöö peavad jätkuma. Kuriteo ja vägivalla ohvrite toetamine õnnestub siis, kui spetsialistid oskavad hoida nii abivajajaid kui ka iseennast ning tegutsetakse ühiselt. Suuri muutusi nii süsteemide arengus kui ka inimeste elukvaliteedis toob just koostöö. Õnneks on ohvriabil tugevad partnerid politseis, prokuratuuris, sotsiaalvaldkonnas ning üha enam ka tervishoiu- ja haridusasutustes. Oleme muutumises, kuid meie kese jääb samaks: soov ja tahe toetada abivajajaid. Pidev valmisolek õppida, muutuda ja otsida lahendusi ongi ohvriabi suurim tugevaim külg.
