Vähihaigete kogemusnõustaja Merike Värik ei saa lõigata endale poisipead. Rinnavähki põdenud naine on pikkade juustega justkui elav näide, et ei tohi ravist loobuda. „Inimesed küsivad esimese asjana, kas ka mina kaotasin keemiaraviga juuksed. Jah, kaotasin ja see oli kohutav. Aga need kasvasid tagasi!” Hirm juuksed kaotada on sage põhjus, miks mõni tahab loobuda vähiravist. Aga see pole kaugeltki ainus põhjus.
„Ma ei lähe keemiaravile. Tahan väärikalt surra ja kirstus ilus välja näha.” Sellist põhjendust kuulis Merike proualt, kes kavatses ravist loobuda. Lugu on siiski õnneliku lõpuga – Merike hankis talle paruka, naine läks ravile ja elab siiani. Alati nii ei lähe.
Rinnavähki põdenud Merike mõistab, miks haiged inimesed võivad teha imelikke otsuseid. „Ma tean, mis tunne on saada vähidiagnoos. See purustab su maailmapildi ja sa ei pruugi teha üldse ratsionaalseid otsuseid.”
Vähihaigete kogemusnõustajana näeb ta sageli, kuidas ka targad, kõrgharidusega inimesed muutuvad ebaratsionaalseks ega mõista haiguse tõsidust. Katus läheb sõitma. „Tihti eitatakse diagnoosi ega taheta alustada ravi. Spetsialisti asemel usutakse sõpra, kes ütleb, et mõtle positiivselt. Sellise diagnoosiga ei aita positiivsest mõtlemisest, vaid tuleb kuulata täpselt arsti nõuandeid.”
Merike võtab vähiteemat väga emotsionaalselt, sest ta on lapsest saati sellega kokku puutunud. Rinnavähki on tema suguvõsas olnud palju, see on geneetilise taustaga: emal diagnoositi haigus 37aastasena, ka tädi ja täditütar on põdenud rinnavähki. Merike on näinud haigete hirme ja raskusi ning need ka ise läbi elanud. Aga ta on näinud ja kogenud ka seda, kuidas vähist välja tulla.
Vähihaiged jälgivad Merikest hoolikalt. Ainuüksi tema rõõmus meel, ilus kleit ja pikad juuksed mõjuvad julgustavalt. Ja muidugi nõustamine.
Loe edasi SIIT
Allikas. Õhtuleht.ee
