„Kas see ongi tõeline armastus?” Iga suhte puhul seda küsimust ei teki, olgu jaatav vastus siis kohe nii ilmne või jäävad sügavamad tunded hoopistükkis olemata. Mida aga teha, kui nii selge pole? Kuidas paljutõotavat algust ära tunda?
Kõlab ehk uskumatult, aga nõustajatel tekib armastuse varakult äratundmiseks ajapikku üsna selge tunnetus. Nad on kõikvõimalike suhete algust ja arengut kõrvalt jälgida saanud nii palju, et mingid üldised dünaamikad ja võimalikud stsenaariumid muutuvad ilmseks. Samuti on nad saanud paljudelt muljeid kogeda, mille põhjal oma tunnetust ja hüpoteese testida.
Tõeline armastus annabki tulles eemalt märku. Siin on võimalikud märgid, mille põhjal oletada, et teil on tulevikku.
Üllatusfaktor
Inimestel on reeglina tulevase partneri ja suhte arenemise kohta teatud ootused. Kuigi paljud loodavad, et uus kaaslane on lõpuks see „õige”, siis sisimas julgevad seda tõesti uskuda üsna vähesed. Seetõttu ongi inimestel komme spontaansust ja avatust maha suruda ning kasutada „kindla peale” toimivaid nippe ja lähenemisi, mis on varem toiminud.
Kui suhtel on pikalt kestmiseks potentsiaali, siis tabab paarikest tavaliselt üllatus, et seekord on tunne teistsugune – värskem ja julgustavam. Nad reageerivad teineteisele tavapärasest ja ootuspärasest erinevalt, kardavad vähem uusi asju proovida ja tunnevad, et see uudsus ongi hea.
Intriig
Suhe algab reeglina füüsilise külgetõmbe põhjal või osalusel, see on loomulik. Intriig on aga midagi erinevat, enamat. Partneri vastu tekib ebatavaline huvi, näiteks selle vastu, kuidas ta liigub või räägib. See sütitab soovi temaga rohkem koosolemist kogeda – alati ei oska ise ka öelda, miks. Isu ei saa täis ja sideme kasvõi ajutine katkemine tekitab tühja tunde.
Aeg kaotab tähtsuse
Suhtes on alati omal roll ajal, nt minevikuvigade või tulevikuhirmude näol. Inimene ei ela vaid olevikus – siin ja praegu –, mis oleks ideaalne. Ta peab arvestama näiteks suhte alguses, et kuidas ja millal oma käiku teha ning et liigne kiirustamine või venitamine võivad kaaslast eemale tõugata.
Tõelise armastuse võimalusel kaotavad aeg ja õige ajastus aga palju tähtsust. Aeg jääb nende kahe inimese jaoks seisma ja isegi kui suhtlemisse peaks tekkima paus, on üsna kerge hiljem sealt jätkata, kus tutvus pooleli jäi.
Elu muutub… elusamaks
Armastuseni jõudnud paarid kirjeldavad tihti, kuidas see tunne ja see inimene neid elusamaks muutsid – panid endas, nende vahel ja ümber toimuvat kuidagi eredamalt tunnetama. Miski oleks neid nagu tavapärasest elust välja raputanud ja uuele režiimile viinud.
Uus julgus
Paljude jaoks toob suhte algus üles hirmutunnet. Ei tahaks ju haiget saada, endast liiga vara liiga palju ära anda. Kui suhtel on aga pikas plaanis potentsiaali, siis see hirm on teistsugune – küll olemas, aga segatud mingi ootamatu südidusega. Inimene muutub riskeerides julgemaks, sest lihtsalt ei suuda suhtele mitte võimalust anda.
Kindlustunne
Sisukamaid suhteid iseloomustab juba varajases faasis kindlustunne, mida igas suhtes lihtsalt ei tule ega võib-olla saagi olema. Inimesi seob muidugi ka füüsiline külgetõmme, aga sellele lisandub midagi enamat.
Paljud armastuse leidnud paarid tunnevad ruttu kindlat ja sügavat veendumust, et jäävad kauemaks kokku (kuigi vahepeal võib muidugi ka hirmu tunda, sest kõik on nii uus). Justkui saatus ise oleks uksele koputanud ja kinnitanud, et tõeline armastus on tõepoolest kohale jõudnud.
Autentsus
Enamik inimesi püüab värskes suhtes endast parima võimaliku mulje jätta – just sellise, mis kaaslasele enim meeldiks. Nad hoiavad endid tagasi, sest ei taha suhet „rikkuda” ja lubavad endale, et avavad end rohkem tulevikus, kui asi on „kindlam”.
Tõelise armastuse puhul kaldub rõhk ruttu pigem autentsusele. Inimesed tunnevad vajadust enda kohta ruttu kõike jagada, ennast avada, olgu see negatiivne või positiivne. Nad ei taha midagi tagasi hoida. Nad tunnevad julgust, tahta teada ja ise anda teada, tulemusest hoolimata.
