Lavastaja Gerda Kordemetsa perekonnas juhtus juuli lõpus traagiline õnnetus, kui tema sõbranna võttis kaasa Kordemetsa lapselapse ja läks sulistama Pärnus asuvasse Tervise Paradiisi veekeskusesse.
«Järgmisel hetkel tormas keegi sõbrannale otsa ja ta kukkus – siledal põrandal rahulikult seistes.» Ehkki lavastaja sõnul on keskuse suhtumine olnud hoolimatu ja külm, siis Tervise Paradiis selgitab, et nemad pole kahetsusväärses õnnetuses süüdi ning lugu on kirjeldatud asjaolusid väänates.
Allikas: postimees.ee
Siin on Gerda Kordemetsa postitus:
SEE EI OLE ÕNNELIKU LÕPUGA LUGU
Juhtus see tänavu suvel meie suvepealinnas.
Sel suvel veetsin Pärnus ma töö tõttu sama palju aega, kui kunagi lapsepõlves, kui emaga seal „puhkamas“ käisime. 60ndate keskpaigas. Elasime tädi Luise tagakambris Riia maanteel ja vantsisime sealt iga päev randa. Sõime jäätist. Ma ei tea siiani, miks see Pärnus käimine emale nii tähtis oli. Meil oli ju endal Haapsalus mamma maja…? Aga võib-olla tahtis ema sealsete aiatööde eest ära. Või tahtis lihtsalt ära.
Kui praegu peaksin valima, valiksin ma iga kell Haapsalu.
Ega see tollane Pärnu mingi unelmate koht vist ei olnud. Aga ikkagi oli kaks tähtsat kohta, kus pidi iga suvi käima – Pärnu ja Võsu. Ja me emmega käisime mõlemas.
Miskipärast meenus see tänavu suvel eriti eredalt, kui pidin üsna sagedasti tõdema, et suvine teeninduskultuur suvepealinnas on keskelt läbi suvaline ja kehv. Mis sa teed. Ajutine, väljaõpetamata tööjõud, väsinud ja vihane, sest koroona on läbi ja klientide hordid tagasi. Ühes kohas saadetakse sind lihtsalt minema, sest „neil on ettetellimisel järjekord“ (koht asub kaubanduskeskuses!), teisal öeldakse, et oodata tuleb 20 minutit, aga 45 minuti pärast paned tähele, et ettekandjad omavahel sosistavad ja sind vahivad. Kui küsid, miks tellimus viibib, saad vastuseks: „Neil köögis juhtus midagi.“ Nojah.
See kõik on tühitähi ja suveelaniku kapriis pärast seda, mis juhtus meie perekonnaga juuli viimastel päevadel.
Tegin Koidula Muuseumi aias lavastuse proove ja minu hoida oli 8-aastane lapselaps. Lapse vanemad olid juba koju Stockholmi tagasi sõitnud. Abiks lapsehoidmisele oli Tallinnast kohale sõitnud minu tütre ristiema. Tol päeval sõidutasin nad koos lapselapsega Tervise Paradiisi, et lapsel aeg rõõmsamalt liiguks.
Korraga helistas mulle tütar. Rootsist! Et sõbrannale oli keegi SPA-s raske vigastuse tekitanud ja nad on koos lapselapsega EMO-sse viidud.
Jätsin proovi pooleli ja kihutasin EMO-sse. Lahke arst näitas mulle röntgenpilti sõbranna õlast, mis oli liigesest väljas, lisaks oli õlavarre ülemises osas luumurd. Sõbranna ise oli tugevate valuvaigistite mõju all ega saanud sel hetkel midagi aru. Tema kõrval toolil istus ehmunud ent vapper tütrepoeg. Ligiduses vedeles ka kott sõbranna asjadega, kuid mitte tema riideid.
Umbes poolteist tundi hiljem mässisin niiskes trikoos sõbranna oma kampsunisse ning me sõitsime kolmekesi tagasi Tervise Paradiisi. Et tagastada sealt sõbrannale laenatud hommikumantel ning sisenemisel talle väljastatud käepael.
Nii me seal leti ees seisime: supeltrikoo ja kampsuni väel sõbranna, ehmunud laps ja mina.
Seletasin letitöötajale, et siin on see inimene, kellega basseinis paar tundi tagasi raske õnnetus juhtus, et me tõime hommikumantli ja käepaela tagasi…
„Teil on maksmata arve üheksa eurot,“ teatas töötaja. Oleksin tahtnud küsida, mille eest, aga ei küsinud. Küsisin hoopis, kuidas sõbranna oma riided kapist kätte saaks.
„Mina sellega ei tegele, astuge eest ära, mul on klient,“ ütles töötaja.
„Meie ei olegi siis kliendid?!“
Saabus teine töötaja, ilmselt esimese ülemus. Ja ütles, et minu tütar on Rootsist juba teinud avalduse juhatusele ning nemad nüüd rohkem selle probleemiga ei tegele. Kuna nemad ei teagi, mis basseini poole peal toimub ega vastuta selle eest. Et selliste asjadega tegeleb ainult juhatus.
Olgugi, et „nemad ei tea, mis basseini poole peal toimub“, olid nad juhtunust ometi kuulnud juba. Aga neil kummalgi ei tulnud pähegi küsida neid küsimusi, mida oleks küsinud iga normaalne inimene: „Kas te saite raskesti viga?“ või „Kuidas te ennast nüüd tunnete?“ või „Kas me saame midagi teha, et te tunneks ennast paremini?“ Ei. Kui oled oma „võla“ ära maksnud, pole sa enam klient ja astu aga minema.
Tegelikult ei teadnud Tervise Paradiisis mitte keegi, mis seal „basseini poole peal“ õieti toimub. Polnud seal ei turvatöötajat ega vetelpäästjat.
Sündmuste jada oli selline. Lapselaps jättis oma jäätisekokteili topsi (ilmselt see oligi see 9 eurot) sõbranna kätte ja läks torust alla laskma. Järgmisel hetkel tormas keegi sõbrannale otsa ja ta kukkus – siledal põrandal rahulikult seistes, aga nii õnnetute tagajärgedega, nagu eespool kirjeldasin. Appi tulid paar juhuslikku SPA külastajat. Oli kohe aru saada, et vigastus on tõsine, õlg rippus ebaloomulikus asendis ja ta ei saanud kätt üldse liigutada.
Mingi aja möödudes ilmus nähtavale siiski ka turvatöötaja. Kutsuti kiirabi, seoti valge riideribaga käsi üles ja paigaldati jääkott. Mitte vigasaanud õlale, ei, vaid täiesti tervele küünarnukile. Sõbranna oli hoobist ja valust nii segi, et ei osanud protestida. Hakati teda juba ukse poole talutama, kui ta taipas öelda: aga temaga on kaasas ka 8-aastane poiss! Mitte keegi polnud selle vastu huvi tundnud, kas keegi on koos temaga SPAs. Kui ta oleks saanud obaduse pähe, kaotanud teadvuse või olnud veel rohkem segaduses, oleks 8-aastane laps jäänud sinna üksi ilmselt sulgemiseni.
Laps taheti lükata kiirabiautosse samuti ujumispükstes, ent õnneks taipas sõbranna paluda, et vähemasti lapsele kapist riided toodaks.
Minu tütre kirjale Tervise Paradiisi juhatusele, kus palusime turvasalvestiste ülevaatamist lootusega tuvastada õnnetuse põhjustaja kahjunõude esitamiseks, ei tulnud tükk aega mingit vastust. Kui tuli, ei küsitud kannatanu tervise järele ega pakutud abi, vaid uuriti, kas soovime kaasata politsei.
Mis meil üle jäi. Sõbranna tegi meie pealekäimisel politseile avalduse sooviga „leida abi süüdlase tuvastamisel, näha turvakaamerate salvestusi, selgitada välja milline oli veekeskuse personali tegevus peale vahejuhtumit.“
14. augustil teatas Lääne Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata jätmisest: „Olemasolevatele andmetele tuginedes ei ole xxxx kukkumine ja sellest saadud tervisekahjustus toimunud kellegi tahtlikult toime pandud süüteo tõttu, vaid tegemist on õnnetu juhtumiga, kui keegi, (teataja sõnul) ilmselt teismeline, jooksis vastu teatajat, kes ootamatust kontaktist tasakaalu kaotas ja kukkus. Veekeskus toob enda kodulehel üldreeglite loetelus välja, et veekeskus koos selle basseinide ja atraktsioonidega on tulenevalt atraktsiooni/basseini füüsikalistest omadustest, kasutajate hulgast ning nende kehalistest eripäradest ja käitumisest, tavapärasest kõrgema ohuriskiga piirkond, kus ei ole võimalik täielikult elimineerida tervisekahjudega intsidentide teket ning andnud soovituse veekeskuse ruumides liikuda ettevaatlikult ja kiirustamata. Võib möönda, et lapsed võivad veekeskuses saadavatest positiivsetest emotsioonidest saadud ülemeelikuses liikuda kiirustades ja sellega veekeskuses ohutu käitumise reegleid rikkuda…“
Sõbranna ravi ja taastusravi (tasuline) kestab hinnanguliselt 6 kuud kuni 2 aastat.
Pikad kirjavahetused Tervise Paradiisi juhatusega pole viinud mitte kusagile. Nende empaatiavõime tipp oli pakkuda tasuta perepääset asutusse, kuhu meie perekond ei julge enam kunagi jalga tõsta.
See on sama hea, kui pakkuda ööklubis vägistamise ohvriks langenule priipääset ja nelja tasuta jooki.
Meie pere meelest on Tervise Paradiisi töötajate käitumine selle juhtumi kontekstis igal tasandil olnud ebaviisakas, ebaväärikas ja äärmiselt hoolimatu.
Toimunu valguses on siit-sealt meieni jõudnud ka teiste inimeste kogemusi Tervise Paradiisi kohta. Nii näiteks saatis üks samuti Rootsis elav klient Tervise Paradiisi juhatusele järgneva teate: „Külastasime eile veekeskust ja nägime kohvikus jäätist süües toolide taga rotti! Loodame, et olete probleemist teadlik.“ Vastust kirjutaja oma kirjale muidugi ei saanudki.
Teine tuttav imestas Tervise Paradiisi sellise suhtumise üle, kuna alles hiljaaegu oli samas asutuses toimunud surmaga lõppenud õnnetus – oleks ju loogiline, et nad oleksid oma maine pärast ülimures.
Ent vaatamata asutuse uhkele nimele, ei huvita Tervise Paradiisi üldse, et kliendid püsiksid terved, neid ei huvita ka klientide rahulolu. Neid ei huvita miski peale klientide raha.
Miks ma seda siin kirjutan, küsite?
Ma ei teagi. Võib-olla oli vaja hinge pealt ära saada.
Meile oleks nii oluline olnud, kui keegigi sealt majast oleks küsinud: kuidas teil läheb? Kas me saame midagi teie heaks teha? Või äkki oleks piisanud sellestki, kui poleks seda 9-t eurot kasseeritud? Üks oma mainest hooliv asutus oleks võinud selle õnnetu külastuse raha üldse tagasi maksta – rõõmu ju selle eest ei saadudki…
Natuke inimlikkust ei maksa midagi, ei siis, kui oled letitööataja ega siis, kui oled juhatuses.
Aga nüüd ma tahan lihtsalt öelda: ärge viige neile oma raha, nad pole seda väärt.
Kui siiski lähete, olgu teil korralik elukindlustus.
