Saime kirja ühelt lugejalt, keda teeb kurvaks, et ta suhtleb tihti oma vanavanematega, saadab neile kirju ja pilte, käib külas ning üritab pidevalt neid rõõmsaks teha, kuid vastus on alati sama – varsti tuleb nagunii surm ja pole mõtet elada.
Ja ükskõik kui rõõmsalt ma nendega ei suhtleks, on nad kogu aeg kehvas tujus. Mitte miski ei tee neid õnnelikuks. Olen välja pakkunud, et nad ei istuks kodus, leiaksid endale mõne huvitava tegevuse, loeksid raamatuid, käiksid iga päev jalutamas… aga ei midagi. Mu vanaema istub vahel nädalate kaupa toas. Ja jutuajamised lõppevad alati sellega, et oh, enam ei ole palju jäänud.
Mida küll teha? Kuidas näidata vanadele inimestele, et maailmas on veel nii palju toredat, mille nimel elada?
Allikas:Delfi.ee
