On hetki, mil naine avastab end seismas keset oma elu justkui tasa vajunud pinnal. Mitte sellepärast, et ta poleks piisavalt tugev olnud, vaid just seetõttu, et ta on olnud tugev liiga kaua, liiga paljude jaoks ja liiga sügavalt. Naiste maailm on vaikseid kohustusi täis. Need pole suured, lärmakad ülesanded, vaid pehmed, märkamatud rollid, mis kogunevad tema õlgadele aastate jooksul: kuulaja, lohutaja, tasakaalu hoidja, rahu loov jõud, inimene, kes peab suutma olla olemas ka siis, kui tema enda hing on väsinud. Ja just sellepärast sünnivad naises lood, mida ta harva jagab, kuid mis kannavad endas üüratut tugevust.
Selles artiklis räägime just sellest – naise varjatud jõust, tema sügavatest haavadest ja sellest, miks on käes aeg pöörata hoolitsus tagasi sinna, kust see kunagi alguse sai: tema enda südamesse. Mitte selleks, et maailmast eemale tõmbuda, vaid selleks, et naine saaks jälle hingata, tunda ja armastada viisil, mis ei murra teda, vaid taastab.
Naine, kes annab palju, ei paista alati välja. Tihti on just need naised kõige tugevamad, kelle naeratus on soe ja kelle hääl on vaikne. Nad kuulavad, enne kui nad räägivad. Nad püüavad kinni teiste emotsioonid enne, kui keegi neid palub. Nad loovad kodu, tööd ja suhteid sellise südamega, mis ei ole loodud poolikuks olemiseks. Ka siis, kui nad on ise läbi põlemise äärel, jätkavad nad teiste toetamisega, sest see tundub loomulik. See tundub kohustusena. See tundub õige. Aga ühel hetkel hakkab selle kõige eest tasu võtma just see koht, kust naine loob – tema süda.
Just siin saab alguse muutus, mida paljud naised ei märka enne, kui elu paneb nad seisma tee äärde ja küsima: millal ma viimati iseennast valisin? Millal ma viimati puhkusin nii, et mu hing päriselt taastus? Millal ma viimati olin kellelegi mitte tugi, vaid lihtsalt inimene, kes vajab hellust, ruumi ja puhkust?
Naise sisemine jõud ei kao kunagi. See võib ajutiselt vaikseks jääda, varju minna või muutuda raskemaks, kuid see ei hävine. Kui naine hakkab end uuesti kuulama, tõuseb see jõud esile valgustava, sooja ja pehme lainesarnase energiana, mis tuletab talle meelde: sa oled väärtuslik, sa oled oluline, sa oled vajalik just sellisena, nagu sa oled, mitte sellisena, nagu maailm sind tahab. Ja kõige tähtsam – sa ei pea ennast ületama selleks, et sind armastataks.
Me elame ajastul, kus naised on õppinud peitma oma väsimust, nõrkust, vajadusi ja hirme, sest ühiskond on teinud nõrkuse kuvandi millekski, mida tuleb vältida. Aga tõde on see, et naise haavatavus ei tee temast nõrka. See teeb temast päris. See teeb temast ausa. See teeb temast elava. Ja just see päris olek tõmbab ligi neid inimesi ja kogemusi, mis teda päriselt toetavad.
Kui naine otsustab valida iseennast, ei muutu ta selle tõttu isekaks. Ta muutub tervemaks. Ta muutub rahulikumaks. Ta muutub selgemaks. Ta muutub inimeseks, kes ei kanna enam tühjust enda sees, sest ta on hakanud seda täitma asjadega, mis päriselt toidavad. See võib olla aeg omaette, raamat kohvitassiga, pikk jalutuskäik, üksinda autos nutmine või naer, mis tuleb südamest ja võtab kehalt pinge. See võib olla telefon, mille ta lõpuks kinni paneb, või inimene, kellele ta ütleb esimest korda: ma ei jaksa. See on täielik ausus iseenda ees.
Kui naine hakkab end taastama, hakkab tema elu muutuma. Talle tulevad võimalused, mis olid varem peidus, sest ta ei olnud valmis neid vastu võtma. Talle tulevad suhted, mis on päriselt soojad, sest ta ei lepi enam purustatud tunnetega. Talle tulevad hetked, mis on ilusad ilma pingutuseta, sest ta ei püüa enam kõike kontrollida. Ja kõige tähtsam – talle tuleb tagasi rahu, mis oli kadunud kuskile aja ja kohustuste alla.
Aga üks asi peab alati meeles olema: taastumine algab otsusest. See algab ühest pehmest, kuid kindlast lausest, mida naine ütleb iseendale: mul on õigus puhata. Mul on õigus võtta aega. Mul on õigus lasta ennast hoida. Kui see otsus on tehtud, hakkab elu andma sulle signaale – inimesi, hetki, vihjeid ja võimalusi, mis aitavad sul leida uut tasakaalu. Universum toetab alati naist, kes valib iseenda, sest ta valib ausust, tervenemist ja tõelist tugevust.
Naine, kes seda loeb, tea üht: sa ei pea ootama, et keegi teine annaks sulle loa puhata, hinge tõmmata või end armastada. Luba endale ise. Sa ei pea mitte midagi tõestama. Sa ei pea olema väsimatu. Sa ei pea olema superkangelane. Sa oled inimene, hing, süda ja valgus. Ja sa väärid seda, et sinu elu oleks pehme, soe ja rahulik. Vali täna vähemalt üks hetk iseendale. Isegi kui see on väike. Isegi kui see tundub tühine. Just nii algavad muutused, mis muudavad kogu su elu.
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
