Mõtteterad

Ära lase teda enda südamesse. Sa harjud, armud, hakkad usaldama. Aga tema – võtab kätte ja lahkub sind ette hoiatamata.

Kui inimene tahab, siis ta võtab telefoni ja helistab, kirjutab või tuleb kohale. Ja kui ta seda ei tee, siis ta ei taha mitte midagi.

Sa imestad kui kiirelt möödub üks päev, ja hiljem mõistad, et see polnudki päev, see oli terve sinu elu.

Me jääme alatiseks erilise tundega mäletama inimest,  keda me kunagi armastasime. Isegi siis, kui möödub palju aega – jääb midagi sinu hinge, vastasel juhul – sa ei armastanudki.

Kunagi oli sul niivõrd valus, et sa kardad siiani reetmist. Sul on hirm, et iga inimene, kes hakkab sulle meeldima  võib sind haavata.

Kui Sina oled minu saatus,  siis kindlasti kunagi kohtume taas.

Tead, sa ära palun kirjuta mulle enam. Pole vaja. Ma ei unusta sind kunagi, kuid ei soovi enam lähedust sinuga, Ma olen valmis andestama, kuid mitte tagasi pöörduma. Ma lasen sind lahti, mine…

Mulle ei meeldi end peale suruda. Kui ma tunnen, et inimene suhtub minusse teisiti kui varem, siis ma hakkan vaikselt eemalduma.

Kahjuks varem või hiljem on kõigel omadus lõppeda. Kirg võib muutuda ühel hetkel tuhaks. Suure armastuse tunne – rumalaks eksituseks. Aastate pikkune sõprus, katkeda mingi tühise jama tõttu. Prioriteedid muutuvad, kannatus katkeb, mõistus selgineb. Me muutume. Ja oleks ekslik arvata, et see mida me tunneme täna – on igavene.

Austa ennast. Austa ennast niivõrd, et mitte olla kui tolmunud pill, mida paar korda aastas välja võetakse, et lahutada meelt. Austa ennast niivõrd, et mitte olla kellegi vahepala ampsuks tema õhtusöögil. Austa enda närve, tervist ja elu. Ära lase end kellegi poolt ära käkerdada nagu kasutatud salvrätikut. Austa ennast ja …