Mõtteterad

Ela oma elu nii… Naera, liigu, räägi, ole tänulik, hinga sügavalt, austa Elu, kallista palju, kulge, loe, unista suurelt, armasta tingimusteta, õpi, naudi, tähista, jaga õnne, tunne rõõmu, ole lahke, mängi, laiskle, tee otsuseid, loo parimaid soove, ole aus, toeta ennast ja teisi, tunne kirge, jaga, kuula, ole spontaane, tantsi, …

Lõpeta enda piitsutamine vanade vigade pärast. Me võime küll armastada valet inimest või nutta valede asjade pärast, kuid olgu need kui halvad tahes, üks asi on kindel – vead aitavad meil leida inimesi ja asju, mis on meie jaoks õiged.   Me kõik teeme vigu, peame heitlusi ja isegi kahetseme …

Ükskord tuleb meie ellu see õige inimene… Ja me hakkame tänama kõiki neid, kes eest ära läksid.

Ma sooviks, et me mõtleksime iga sõna üle, misme lendu laseme. Ka vihahoos. Et me ei oleks kurjad ega kadedad.Mis siis sellest, et kellelgi läheb paremini kui meil. Tegelikult on ju elus kõige olulisem see, et oleks tervist ja sõpru ning leib laual. kõige rohkem: et teie lähedased oleksid teiega …

Kui inimene saab omaks, siis sa ei võta teda kui mingit plusside ja miinuste kogumit. Ta on Sinu jaoks plussiks, isegi koos kõige oma miinustega.

Mõtle sellele, mis võib teha Sind õnnelikuks.Tee seda, mis sulle meeldib. Ole inimestega, kellega sul on hea ja mine ainult sinna, kus sind oodatakse. Küsimus, “Aga mida mõtlevad teised?”, peab seisma kõige viimases järjekorras, millest lähtuda. Elu – see on ju sinu oma!

Armstavad inimesed jäävad kokku, mitte seepärast, et unustasid vead, vaid suutsid andestada neid.

Me eitame kriitikat ja ründame “sõnumitoojat” seetõttu, et me klammerdume mitteteadlikult arusaamise/uskumuse külge, et me peaksime olema täiuslikud (aga ise teame ka, et ei ole), ja meid ärritab, et keegi selle ka otse välja ütleb. Kriitika teeb haiget vanadele haigetsaanud kohtadele meie täiuslikkuse puudusest (eks me ole kuulnud terve elu, …

Vaikus on kõige suurem ja kallim loodusvara ja nii see ka on. Iga inimene peaks saama endale mõnel päeval nädalas paar sellist tundi, kus ta kuulab vaikust ja on omaette, vaatab kas küünlaleeki või merd või metsa või pilvi. Aega, mil ta saab vaikusega rääkida, sest parim vastu rääkija ongi …

Vahel me peame lõpetama muretesemise, ülemòtlemise ja kahtlemise ning lihtsalt usaldama, et asjad on selliselt vaid kindla pòhjusega. Võibolla küll mitte nii nagu me plaanisime, kuid lihtsalt nii nagu nad olid määratud minema.