Kadedus võib olla must ning mõned ütlevad, et mõnikord ka valge, kuid vaatamata värvile, on iga liiki kadedusel purustav jõud.
Kadedus on omane vaid inimesele. Mõtle vaid – vaevalt et kukk hakkab võrdlema end kotka või paabulinnuga ning piinlema, sest tal ei ole nii ilusad suled.
Mis aga toimub meiega?
Me kadestame nii kaastöötajaid, kui ka lähedasi sõpru ning õdesid-vendasid. Kui keegi midagi saavutab, hakkame kohe end tema kõrval piinlikult tundma.
Paljud inimesed ei ole võimelised rõõmustama teiste üle ning ütlevad, et seda kõike polnud võimalik ausal teel saada. Nähes, kuidas naaber ostis luksusliku auto ja kalli ülikonna, hakatakse kadedust tundma. Samas kui ta alles asutas ettevõtte ning pidi samal ajal veel töötama, sest äri tulu ei toonud, teda ei kadestatud. Aga nüüd on see kõik ununenud…
Miks me kadestame vaid tulemust? Mis segab meid saavutamast samasugust edu – muidugi, hirm kõik kaotada.
Tundub, et inimest õpetakse kadestama juba lapsepõlves. Kui lapsele pidevalt öeldakse, et ta on Mihklist halvem – Mihkel sai ju viie ning jookseb kiiremini ja aitab ka vanemaid – , siis kasvanud suureks, hakkab inimene loomulikult kadestama.
Seega ei tohiks last teistega võrrelda, vaid ainult tema eelnevate saavutustega. Öelgu standardse Mihkli võrdluse asemel: „Eelmisel veerandil õppisid paremini, seega peaksid rohkem püüdma, kui tahad viie saada.”
Igal juhul võib kõiges leida ka midagi positiivset. Kui inimesele meeldib tema töö, siis ta ei hakka töökaaslast kadestama, sest eluga rahul inimene ei soovigi enamat.
Sa ei ole ülemus, vaid lihtne alluv? Suurepärane, siis on ju sul väiksem vastutus ning rohkem aega isiklikule elule!
Kui aga kadestatakse sind, siis mõtle, äkki sa käitud valesti? Ole vaoshoitud, ära hoople. Lõppude lõpuks on saatus kapriisne tegelane, ning järgmine päev võib hoopis tuua ebaõnne.
Naudi positiivseid hetki, neid on ju kindlasti sinu elus palju, ja ära teisi kadesta – see ei too sinule head!