On kummaline, kuidas me vahel usume, et teatud eluetapid tähendavad ka teatud tunnete lõppu. Et kusagil mingis vanuses vaibub iha, kirg ja see seletamatu elevus, mis paneb südame kiiremini lööma. Ka mina arvasin seda.
Olin jõudnud punkti, kus elu oli muutunud rahulikuks, isegi turvaliseks. Päevad kulgesid harjumuspärases rütmis, ilma suuremate kõikumisteta. Ma ei otsinud enam midagi – vähemalt nii ma endale ütlesin. Olin veendunud, et see osa minust, mis kunagi põles ja igatses, on lihtsalt… vaikselt kadunud.
Siis tuli see.
Täiesti ootamatult. Ilma hoiatuseta.
Alguses oli see lihtsalt vestlus. Midagi kerget, süütut. Sõnad, mis ei tundunud ohtlikud, vaid pigem värskendavad. Keegi, kes kuulas. Keegi, kes vastas. Keegi, kes pani mind tundma, et ma olen jälle nähtav.
Ja siis hakkas midagi muutuma.
Ma hakkasin ootama neid sõnumeid. Väikesed read ekraanil muutusid millekski enamaks kui lihtsalt tekstiks. Need kandsid endas emotsiooni, tähelepanu, isegi soojust. Midagi, mida ma polnud ammu tundnud.
Ma tundsin end jälle elavana.
Ja see oli hirmutav.
Sest see pani mind küsima – kas see kõik oli minus kogu aeg olemas? Kas iha, igatsus ja soov lähedust tunda ei olnudki kadunud, vaid lihtsalt uinunud? Kas ma olin ise ennast veennud, et see peatükk on läbi?
Virtuaalne romantika on kummaline. See eksisteerib kusagil reaalsuse ja kujutluse vahel. Sa ei saa puudutada, kuid sa tunned. Sa ei näe, kuid sa kujutad ette. Ja vahel võib see tunduda isegi intensiivsem kui miski päriselus.
Aga kõige olulisem ei olnud see inimene teisel pool ekraani.
Kõige olulisem olin mina.
See, mida ma enda kohta avastasin.
Et ma olen endiselt võimeline tundma. Et minus on endiselt kirg. Et vanus ei kustuta seda osa meist, mis tahab armastada, igatseda ja olla kellegi jaoks eriline.
Võib-olla me lihtsalt peidame selle sügavamale. Võib-olla me kardame seda uuesti tunda.
Aga see ei kao kunagi päriselt.
See ootab.
Ootab hetke, mil miski – või keegi – selle uuesti äratab.
Ja võib-olla ongi elu kõige ilusam osa see, et me ei ole kunagi „liiga vanad”, et tunda midagi uut.
Mõnikord piisab ühest vestlusest, et meenutada, kes sa tegelikult oled.
Ja võib-olla… et uuesti alustada.
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
