Elu on lahti laskmine. Kõik läheb tasapisi mööda. Eilne on juba möödas, kohe ka tänane, eelmine minut, sekund, kõik, mis seal toimus, on möödas. Kindel on see, et mitte miski, mida me kogeme, omame või elame, ei jää püsima, vähemalt mitte sellisel kujul, nagu see on praegu. Nii ongi elu lõputu lahti laskmine sellest, mis on ära olnud. Ja see, kui suure rõõmu ja kergusega oma elu elame, kas ja kuidas suudame vastu võtta uusi kogemusi, hetki, inimesi, unistusi, sihte, sõltub sellest, kuivõrd osavad minevikust lahtilaskjad me oleme.
Tavapärane muster on mõlgutada ja analüüsida seda, mis on juba ära toimunud. Näiteks eelmist hetke, päeva või hommikut – mis seal juhtus, kes mida ütles või arvas, mis see nüüd kõik tähendab jne. Suuremas plaanis on tavapärane muster hoida kinni oma minevikukogemustest – rääkida oma läbielamistest, möödunud rõõmudest ja muredest, kooliajast, lapsepõlvest, vaadata vanu fotosid ja mõelda kõigest sellest, mis on juba ära olnud.
Tihtipeale jääme kinni ka suhetesse ja inimestesse, mis on meie elus oma aja ära elanud. Kui kaks inimest asuvad suhtlema, olgu see siis armusuhe, sõprussuhe, tööalane suhe või mis iganes muu suhe, siis sellele eelneb mõlemapoolne energeetiline tõmme, mingil põhjusel on vaja suhelda. Ajapikku võib see tõmme muunduda millekski muuks või kaduda hoopis. Siis on vaja osata teisest inimesest lahti lasta ja lubada tal minna. Kõige tihedamini juhtub seda just armusuhetes, et ühelt poolt saab energeetiline tõmme otsa, aeg on edasi liikuda. Kui inimene soovib sinu elust välja liikuda, siis sellele vastu seismine hoiab mõlemat kinni. Imeline oleks, kui kõik paarid võiks kohtuda ja jääda kokku elu lõpuni, aga ometi on ka meie siia ellu kehastunud hingedel oma plaan, oma õppetunnid õppida ja tihti on vaja nende läbimiseks koos olla erinevate inimestega.
Kas on midagi, millest sina hoiad oma minevikus või elus praegu kinni? Mingi minevikukogemus, mida kahetsed või ikka ja jälle meenutad, mõni inimene või suhe? Mõni unistus või plaan, ettekujutus oma elust ja tulevikust? Või kipud lihtsalt igapäevaselt väikseid argiseid äraolnud hetki peas läbi rääkima ja analüüsima? Ka unistused võivad muutuda ja uue kuju võtta. Mõni väga suur unistus võib osutuda ühel hetkel lihtsalt…..oma aja ära elanud unistuseks, mille asemel on juba uus. Meie nägemus oma elust ja tulevikust on mingis mõttes alati piiratud. On nii palju väikseid nüansse ja ootamatuid sekkujaid, mida ei suuda iialgi arvesse võtta. Siis on hea ja kerge, kui suudad ka oma unistustest lahti lasta ja uuesti unistada.
Kuidas aru saada, et sa oled tõesti lahti lasknud? Kui sa enam ei mõtle sellele, mis toimus ja tunned selle osas rahu. Võib olla ka nii, et sa enam ei mõtle või ei märka, et mõtled, aga sinu sees on selle äraolnud asjaga seoses veel kinni tunded, nagu näiteks viha, kahetsus, kurbus, süütunne, häbi või midagi muud. Lahti laskmisel ongi kaks olulist raskuspunkti: mõtted ja tunded. Kui su sees on allasurutud tundeid selle osas, mis sind minevikust veel kinni hoiab, siis sa ei saa ka parima tahtmise juures enne lahti lasta, kui oled lubanud endal nende tunnetega kontakti saada ja neid väljendada. Kui tunned, et vajad praktilist nõuannet, kuidas neid tundeid läbi elada ja vabastada, võid abi saada siit, siit ja siit. Kui tunne on vabastatud, siis selleks, et selle asemele saaks tulla rahu, oleks vaja täielikult andeks anda endale ja kõigiga asjaga seonduvatele, et selline asi toimus. Ja hoida kogu seda kogemust, ennast ja teisi oma südames armastuse ja tänutunde sees. Ai, kui raske see veel on! Aga on võimalik. Ehk aitab sind, kui keskendud oma soovile tervendada kogu see kogemus üleni tingimusteta armastusega. Igaüks, kes asjaga seotud, andis oma parima, las nüüd siis tuleb armastus sinu südamest ja tervendab kõik, mis seal oli.
Mõttega kinni hoidmine väljendub selles, et meie mõte liigub kogu aeg automaatselt minevikku. Kusjuures piisava teadlikkuse puududes ei pruugi me ise märgatagi, et räägime ja mõtleme jälle sellest samast asjast, suhtest, inimesest. Need võivad olla suured läbielamised, mida muudkui peas nämmutame, või lihtsalt hetk tagasi tehtud poeskäik ja seal juhtunu. Vahet polegi, mõlemad hoiavad meid kinni minevikus ja takistavad kõigi oma meeltega tajumast praegust hetke, seda, mis toimub praegu päriselt. Kui tunned, et vajaksid abi oma mõtete jälgimisel, valimisel ja üldise teadlikkuse arendamisel, siis siin ja siin on mõned praktilised võtted selleks.
Selle jaoks, et lahti lasta, on vaja eelkõige teadlikku otsust lahti lasta. Aitab nüüd küll! Tahaks selle koorma maha panna ning elada seda, mis on praegu. Neid elu imesid vastu võtta, mida mulle praegu pakutakse kogeda. Kui tunned, et sinu minevikus on midagi sellist, millest tahaksid lahti lasta, aga ei suuda, siis võib abiks olla kogu südamest tehtud taotlus: ma olen nüüd valmis lahti laskma, palun abi, et seda teha. Vaata, mis võimalused siis avanevad ja kuhu sind juhitakse. Kui sa kohe tõesti ei suuda lahti lasta, siis ole enda vastu leebe ja armastav. Ju siis ei ole veel aeg käes. See võib tähendada, et sul on vaja veel kannatada ja õppida lahti laskmist. Lohutav on see, et isegi kui tundub, et aeg on ammu maha magatud ja midagi viltu läinud, siis tegelikult saabub iga lahendus, vabanemine ja tervenemine ikka just täpselt õigel ajal. Nii nagu suurem plaan on sinu jaoks ette näinud.
Doris Kareva on ühes oma luuletuses kirjutanud:”Mängu ilu on üks: püüda kinni, et lasta lahti.” Mingis mõttes võtab see kokku kogu meie elu – kinni püüda see hetk, mis on praegu, üleni kinni püüda, kohal olla ja vastu võtta, et siis täielikult lahti lasta, et siis kinni püüda uus hetk, et siis täielikult lahti lasta ja nii…. Eks see elu üks imeline müstiline hoomamatu mäng ju olegi.
Allikas. Armastuskoda
