Aigar (27) on pärit Tallinna lähedalt. Tema kirg, huvi ja hobi on alati olnud muusika, väiksest peale on tegelenud laulmisega ja kuulunud kümme aastat ühe poistekoori ridadesse.
Ema kasvatas poissi üksi. Oma isast, kellest ta on näinud vaid üht fotot, ei tea Aigar siiani muud, kui et ta polnud pärit Eestist.
Koolis olid Aigaril tunnistustel alati neljad-viied, aga esimesest klassist alates kannatas ta koolikiusamise all. Miks? „Mind kiusati mu ema pärast, sest tal oli selles pisikeses alevikus, kus kõik teadsid kõiki, teatud maine. Mind narriti, et mu ema on hull. Ta oli tõesti parajalt süüdimatu ja verbaalselt sõjakas, ärritus kergesti, aga endale ta seda ei tunnistanud. Omast arust ta hoopis kaitses mind, seisis minu eest, aga teised lapsed võtsid ta käitumist ründena nende vastu. Ta tahtis mind kooli saates ja mulle vastu tulles parimat, aga ta ei saanud aru, et ühel hetkel ma ei vajanud seda enam, olin juba piisavalt suur. Teised aina kommenteerisid. Samas ei saanud ma tollal veel ise ka kõigest, mis toimus, aru, sest lapsena tundub ju kodune elu normaalne, isegi kui see seda ei ole. Sa lihtsalt arvad, et kõigil teistel on ka nii.”
13-aastaselt otsustas poiss kooli vahetada, et ise koolikiusamisele lõpp teha, vahetades välja pea kogu kohaliku tutvusringkonna. Kuna koorikaaslased ja -sõbrad, kellega ta nädalas 2–3 korda proovides kohtus, elasid Tallinnas, langes ka Aigari valik pealinnale ja 8. klassi alustas ta ühes Tallinna kesklinna koolis. Kiusamine lõppes, Aigar sai oma maine minevikuvarje eirates taas üles ehitada.
Suure muutuse tõi murdeealise Aigari ellu kaasa aga noorema õe ja venna sünd. Perega oli selleks ajaks liitunud ka kasuisa, kes algul tõi endaga aastakeseks kaasa suurenenud majandusliku heaolu, aga õige pea alkoholiprobleemide tõttu töö kaotades agressiivseks muutus ning pereelu majanduslikult, füüsiliselt ja emotsionaalselt raskemaks kui kunagi varem muutis.
16-aastaselt lastekaitse huviorbiiti
Kuigi vägivaldsed olid peres nii töötu ja purjus kasuisa kui ka ema ise, kutsus ema korduvalt politseid välja just Aigarile, väites, et poeg ründab teda – oma ema. „Ma ei ole kunagi oma ema vastu kätt tõstnud, kui enesekaitse välja arvata. Mul oli kombeks ennast oma tuppa lukustada, et ema ei saaks mulle haiget teha, mind kättejuhtuvate esemetega peksta. Ma ei teadvustanud tol ajal üldse, et tegemist on perevägivallaga, ma olin nii noor ja muusikamaailmas nii sügaval sees,“ meenutab Aigar. Teadmine, et tegemist oli vägivallaga, jõudis Aigarini alles hiljem, täiskasvanuna SOS Lastekülas töötades ja sealsete laste taustalugusid lugedes. Siis tundis ta ära, et ka tema lapsepõlv oli täpselt samasugune – täis vägivalda.
„Ema käitus nii, et mind distsiplineerida. Alles hiljuti, praeguse töö juures olen õppinud, et distsipliini kasvatamisest oli see väga kaugel. Tegemist oli lihtsalt oskamatuse ja karistamisega, mis tuli kaasa ema enda lapsepõlvest,“ nendib Aigar. „Mitte alati polnud mu hinded ju neljad-viied, nagu ema oleks soovinud. Ma ei pühendanud ennast piisavalt pereelule ja võib-olla mõnel nädalavahetusel ma magasin kauem ehk olin ema meelest laisk,“ meenutab Aigar. „Ema suurim soov oli, et pere oleks koos – seda väljendit kasutas ta korduvalt,“ lisab ta. „Ta ei saanud aru, et kui ma olengi vahepeal eemal, tulen ma ju ikka tagasi. Ja et hoopis tema käitumine oli see, mis mind temast eemale viis.“
Lastekaitse huviorbiiti sattus Aigar siis, kui ema tehtud politsei väljakutseid tema vastu oli kogunenud juba kaheksa ja politsei kaldus uskuma ema versiooni juhtunust. „Lastekaitse tegi meile kodukülastusi ja ta selgitas mulle, et politsei arvamus võib mulle tulevikus kahjuks tulla ning et mul oleks ehk parem elada mujal,“ räägib Aigar.
„Politsei viimane külaskäik oli eriti tragikoomiline ja see pani mind tõsiselt mõtlema koostööle lastekaitsega, kellega ema mind alati väiksest peast hirmutanud oli („Kui sa hästi ei käitu, viib lastekaitse su lastekodusse!“). Oli suvine laupäeva hommik, ema küpsetas köögis kooki ja saatis mind poodi midagi tooma. Kuna ma jäin poest tagasi tulemisega hiljaks, ema ärritus, viskas mind taignaga ja kutsus mulle politsei. Nii ma seal seisin politseinike ees, üleni taignaga koos ja mõtlesin, et kas see ka ei ole piisav, et nad näeksid, et ema ju manipuleerib nendega,“ ei mõista Aigar, miks politsei teda toona ei aidanud.
Kohver aknast välja
Saabus sügis, Aigar oli alustamas 10. klassi ja ees seisis kontsertreis kooriga Kreekasse. Kohver oli reisi jaoks juba ära pakitud, kui tekkis taas arusaamatus emaga. „Ema eeldas, et ma võtan mingil määral üle selleks ajaks pere juurest lahkunud kasuisa rolli ja aitan oma väikest õde hoida. Loomulikult ma aeg-ajalt aitasin, aga kuna ma olin palju kodust ära ja õppimist oli gümnaasiumis palju, siis ma ei jõudnud nii palju panustada, kui ema oleks oodanud. Igatahes ühel hetkel ema vihastas, võttis mu kohvri ja viskas selle aknast välja sõnadega: „Kui sa nii käitud, siis sa sellele reisile ei lähe“. Ma teadsin, et ma ei tee midagi valesti. Tõin õuest kohvri tagasi ja ignoreerisin ema.“
Kui lastekaitse Aigarile lõpuks järele tuli, nuttis ema ega tahtnud anda ära Aigari ID-kaarti, mida oli kooriga välismaale reisimiseks vaja. Lõpuks saadi dokument kätte ja Aigar viidi turvakodusse. Kohver tuli kaasa, Kreeka reis ära ei jäänud. „Turvakodus oli väga rahulik, kuigi paljud lapsed käitusid nagu huligaanid ning ka minusse suhtuti nagu huligaani. Toit oli vesine ja mage ning seinad olid ninakolle täis,“ meenutab Aigar elu turvakodus.
Kui Aigar Kreekast tagasi tuli, soovitas lastekaitse talle üht hooldusperet Keilas. Ent Aigar keeldus pakkumisest ning kolis koju tagasi helges lootuses, et suhteid emaga annab veel parandada. „Tahtsin anda talle veel ühe võimaluse, kuna siiralt uskusin temasse,“ ütleb ta. Läbisaamine oli paar kuud hea, aga siis kiskus kõik jälle vanaviisi kiiva, vägivald tuli tagasi ning jaanuaris kutsus Aigar ise endale lastekaitse appi, kes ta perest eraldas.
Vägivaldsest kodust hooldusperre
„Läksin lõpuks ikkagi sellesse Keila hooldusperre. Nad ootasid mu ära,“ meenutab Aigar. „Perele olin juba mõnda aega tuttav, sest koolis minust paar klassi eespool käis nende tütar ning nende poeg laulis minuga samas kooris – milline õnnelik kokkusattumus!“
„Ema oli kurb ja süüdistas kõiki teisi – lastekaitset, hoolduspere ema ja mind –, et talle niiviisi haiget tehakse. Minul oli aga ainult üks eesmärk – lõpetada kool. Hooldusperes sain selle võimaluse. Lisaks sain oma toa ja võimaluse jätkata koorilauluga. Ema mulle sinna nende kolme aasta jooksul külla ei tulnud ja ega ma ei oodanudki teda. Ma lasin emal oma usaldusega mängida kordi rohkem kui teistel,“ tõdeb Aigar, kes peab ema pärandiks oma usaldamatust inimeste suhtes. „Ma annan tegelikult inimestele alati võimalusi eksida, kuid kuskil kolmanda korra juures hakkab usaldus vaikselt sulama. Pärast seda, kui kaob usaldus, jääb siiski alles usk ja lootus, et kunagi võiks see taastuda.“
Piiride kompamine
Kuidas käitub üks laps hooldusperre saabudes? Esmalt hakkab ta piire proovile panema, et saada teada, kui kaugele saab oma mugavustsooni nihutada. Siis sõltub hoolduspere emast või isast, kuhu piir tõmmatakse, ja seda piiri on väga vaja. „Pärast seda, kui olin saanud juba täisealiseks, alustasin laulmist ka ühes meeskooris. Peale suuremaid esinemisi ja sündmusi oli nii koosistumisi kui ka tähistamisi elukogenumate koorikaaslaste seltsis. Nende üritustega käis kaasas alkohol, millega mul endal varasemad kogemused puudusid. See aga lõi viljaka pinna alkoholi ületarbimiseks, mis lõppes hoolduspere ema pahameelega, kui ma mõnel ööl Keilasse viimase rongiga enam ei jõudnud. Majapidamise korras hoidmisest olid mu teadmised väga napid, samuti ei olnud ma harjunud niivõrd suure elamise koristamist hoomama – elasin ju enne vaid kahetoalises korteris. Seega oli minu jaoks enesestmõistetav teha vähem, kui vaja ja seeläbi koristamisega seotud piire enda kasuks pöörata. Hoolduspere ema oli siiski väga konkreetne ning tegi mulle selgeks, et ma ei panusta piisavalt, pärast mida ma oma käitumist parandasin,“ meenutab Aigar, kes tunnustab hoolduspere ema piiride kehtestamise, aga samas paindlikkuse eest.
Aastal 2012 ei olnud Eestis veel järelhooldust asendushoolduselt elluastuvale noorele korraldatud selliselt, nagu on see täna (pärast asendushooldusteenuselt lahkumist osutatakse järelhooldusteenust, mis toetab elluastuvate noorte iseseisvat toimetulekut ja õpingute jätkamist – toim.), kuid Aigaril oli kõvasti pealehakkamist ja tahet. Kooli kõrvalt oli ta hakanud raha teenima postiljonina. Ülikooliõpinguid läks ta läbima Eesti mereakadeemiasse ning et rahastada elu ühiselamus ja iseseisvat elu, hakkas ta tegelema otsemüügiga kaubanduskeskustes elektripakette müües. Paar aastat hiljem õnnestus tal kolme kuu jooksul oma inglise keele- ja otsemüügioskusi lihvida USAs Southwestern Advantage’is raamatuid müües.
SOS Lasteküla
Viimased kaks aastat on Aigar töötanud Keila SOS Lastekülas kasvatajana. Alates sellest sügisest on ta sotsiaalpedagoogiks 14–18-aastastele noortele, kel on kinnise lasteasutuse (KLAT) taust või kes on teenuse sihtrühmas, kuid pole veel KLAT-is viibinud. Tegemist on uue teenusega noortele, kes on sattunud vaimse või füüsilise vägivalla ohvriks, kaotanud ühe või mõlemad vanemad ja sattunud seejärel asenduskodusse.
„Tugeva trauma tõttu on need noored otsinud abi nii alkoholist kui ka uimastitest, mis on kahjustanud nende vaimset tervist. Lisaks sellele on nende probleemid tingitud ka sellest, kuidas nad on õppinud end varasemas elus kaitsma. Kõik saab alguse perest – nende vanemate toetus on olnud puudulik või on neid täielikult eemale tõugatud. Nad on olnud nagu „üksikud võitlejad“. Meie hoiame neid grupis, et nad näeksid ka teisi, kel on sarnane kogemus ega tunneks ennast enam üksi. Suur töö on taastada nende usaldus, et nad õpiksid, et parim kaitse ei ole rünnak, vaid koostöö. Meie lähenemine on traumapedagoogiline – arvestame nende kogemustega ja tegeleme nende sisemise jõustamisega, et nad ei vajaks kinnisel teenusel viibimist. Sarnaselt KLAT-ile on meie üks eesmärkidest, et noor omandaks põhihariduse,“ räägib Aigar.
Aigar mõistab noori tänu oma kogemusele ja on paindlik: „Igaühele see töö ei sobiks, aga see on õpitav, ei pea olema kaasa sündinud need oskused,“ selgitab ta. Hooldusperede vanemad vajavad tegelikult sarnaseid teadmisi, mitte küll niivõrd spetsiifiliselt traumapedagoogikat järgides, kuid piisavas mahus ja nad saavad selle kätte, läbides Tervise Arengu Instituudis PRIDE-i koolituse (PRIDE-i eelkoolitusel saab arutluste, harjutuste, rollimängude ja õppuste käigus läbi mõelda oma soovi ja valmisoleku hakata hoolduspere vanemaks, eestkostjaks või lapsendajaks. Põhikoolituse eesmärk on pakkuda tuge ja enesearenguvõimalust peredele, kus juba kasvavad teistest vanematest sündinud lapse – toim.).
Kas täiskasvanute lõhutud lapsi saab aidata? „Jah, ikka, aga see ei ole ainult asenduskodu või uue pere ülesanne. Kindlasti peavad abiks olema ka psühholoogid ja terapeudid,“ arvab Aigar. „Töö SOS-noortega on nagu rätsepatöö, sest iga laps, iga juhtum on erinev. Väga lihtne oleks, kui saaks kõik rahaga ära parandada ühe kindla valemi abil. Raha küll võimaldab rohkemaid tugiteenuseid, kuid ei asenda inimest,“ räägib Aigar.
Palmid, kassid ja elukaaslane
Aigar on oma eluga praegu rahul just nii, nagu see on – oma kodu Eesti väikelinnas täis eksootilisi toataimi (kookos- ja datlipalmid, mangopuud, banaanipuud, passiflora ronitaimed, orhideed, draakonipuud ja ananassid), elukaaslane ning kaks kassi, kellest üks on pärit varjupaigast ja teine päästetud tänavalt. SOS Lastekülas plaanib Aigar edasi töötada ning oma õele-vennale, kes veel ema juures elavad, on ta alati valmis toeks olema. Tema sõnul on pere täna kontaktis kohaliku lastekaitsetöötajaga, kes hoiab silma peal ja toetab perekonda.
“Mu õe ja venna kodune heaolu ei saa 10-palli skaalal maksimumpunkte, aga see on tänu lastekaitsele tõusnud 3-lt 7-le ning see on märkimisväärne saavutus, tänu millele saavad nad kasvada koos oma bioloogilise emaga,” ütleb Aigar.
Tekst ja foto: Silja Oja, sotsiaalkindlustusamet
Kommentaar
Nadežda Leosk, sotsiaalkindlustusamet:
Igas vanuses laps vajab enda kõrvale kindlat ja turvalist täiskasvanud inimest, kes soovib ja püüab last mõista ning hoolib ja toetab teda iga päev tema rõõmudes ja muredes. Kuuluvusvajadus on igale lapsele, nagu ka täiskasvanule eluliselt oluline – see tagab heaolutunde. Mõistlikult seatud piirid ja reeglid aitavad omakorda lapsel maailmast paremini aru saada ja end seeläbi turvalisemalt tunda.
Otsus avada oma süda ja koduuks teisest perest lapsele on väga tõsine ja vastutusrikas. Inimesel, kes sellele teekonnale astub, tuleb teadvustada ja aktsepteerida, et igal lapsel on oma lugu ja kaotuse kogemus, sageli ka traumakogemus. Laps vajab sellega toimetulekul, kasvamisel, arenemisel ja iseseisvumisel palju tuge ja mõistmist. Just seetõttu on äärmiselt oluline pere ettevalmistus. On ka tähtis, et pere ei jää lapse kasvatamisel võimalike küsimuste või muredega üksi. Pere oluline partner on kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, samuti saab pere nõustamist ja toetavaid teenuseid tugiorganisatsioonidelt. Meeles tuleb pidada, et keskmes on laps ise, tema hääl. Aigar edastab meile ühe olulise sõnumi – märka, kuula ja usalda last! Abiks on näiteks lasteabitelefon 116 111, kuhu iga inimene võib pöörduda 24/7 ka anonüümselt.
Täna kasvab asutusepõhisel asendushooldusel ehk pere- ja asenduskodudes (vana nimega lastekodu) ligi 800 eri vanuses last. Iga aasta eraldatakse perekonnast ligi 250 last, kellest rohkem kui pooled vajavad ajutist või pikaajalist asendushooldust. Õnneks on meil hoolivaid peresid, kes on avanud oma südame ja koduukse lastele. Ometi on asendushooldust vajavaid lapsi ja noori kordades rohkem.
Kui sind puudutab asendushoolduse ja kasuvanemluse teema või sa kaalud võimalust saada hoolduspere vanemaks, uuri lisa veebilehelt hoolduspere.ee. Siit leiad nii eesti kui ka vene keeles lugusid noortelt ja hoolduspere vanematelt ning valdkonna spetsialistidelt, samuti kõik vajalikud kontaktid. Võid alati helistada küsimustega sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse infotelefonile 655 1666 või kirjutada aadressile asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee, samuti pöörduda elukohajärgse lastekaitsetöötaja või tugiorganisatsioonide poole.
Allikas. https://tarkvanem.ee/
