Lugeja:
Vastus:
Kuna sundüürnike elupinna probleem on ajapikku lahendatud, siis seaduse muutmisel otsiti uut balanssi üürisuhetes.
Enamikus riikides kaitstakse üürniku kui nõrgema poole huve lepinguvabadust piirates. Samas Eesti sai ca 95% elamufondi erastamise tulemusena Euroopa kõige suurema eraomandis oleva eluaseme kaaluga riigiks. Sellises turusituatsioonis lepinguvabaduse oluline piiramine pole sel määral põhjendatud kui Euroopas. Omanikul ei ole ju võimalik üüritulu teenida, kui tema mängureeglid pole mõistlikud.
Uus seadus astubki sammu lepinguvabaduse suurendamiseks.
Esmakordselt võimaldatakse kokku leppida leppetrahvides ja üüri mittekohasel tasumisel ka viivistes, mida tegelik üüriturg on kogu aeg (ebaseaduslikult) kasutanud. Nii võib kokku leppida sanktsioonides, kui üürnik peab näiteks koduloomi või suitsetab. Samas on nende trahvide ulatus piiratud (kuni 10% üürist ühe rikkumise kohta) ja ei võimaldata rahuldada neid nõudeid üürniku makstud tagatisraha arvelt, mistõttu on uute võimaluste kasutegur küsitav.
Positiivne on võimalus üürilepingu ülesütlemiseks kahekuulise võlgnevuse korral senise kolmekuulise asemel. Võimalus on kokku leppida korteri tagastamises seisundis, nagu see üürile anti, s.t üürnik peab kõrvaldama tavalise kulumise jäljed või hüvitama vastava kulu üürileandjale. Näiteks peaks üürnik parandama seintelt mööbli või maalide paigaldamisega seotud kahjustused.
Viidatud muudatus võiks ka Eestis soodustada üürpindade teket, kus üürnik saab valgeks võõbatud karbi ja peab sellisel kujul ka tagastama. Enim vaidlusi tekitas täiendus, mille kohaselt võib kokku leppida, et lisaks üürile ja ruumiga seotud teenustele (kõrvalkulud) kannab üürnik ka mõistliku osa hoone korrashoiu ja parenduskuludeks kogutavatest vahenditest (näiteks ühistutes kogutav remondifond). Ebaselgeks jääb, millise osa nendest kuludest üürnik kandma peaks – eks kohtupraktika loob siin selgust. Seadus püüab paremini reguleerida ka üüri tõstmise võimalust ja aluseid pikaajalise üürisuhte puhul.
Eelnõu koostamine sai alguse vajadusest anda omanikele võimalused pahatahtlikest puuküürnikest vabanemiseks. Kahjuks piirdub uus seadus vaid võimalusega nõuda ühekordset leppetrahvi 10% ulatuses, kui üürnik välja ei koli. Selline keskmiselt mõnekümnes euros peituv trahv ei ole küll probleemi lahendus. Kohtukulu on ühiskonnale väga kallis kulu. Omanike keskliit tegi ettepaneku luua üle 25 000 elanikuga linnades kohtueelselt üürivaidlusi lahendavad üürikomisjonid. Juba 2003. aastal võeti vastu üürivaidluste lahendamise seadus ning üürikomisjonide otsused on kohe elluviidavad kohtutäituri abil kohtu sekkumiseta. Kuna komisjoni loomine on omavalitsuse otsustada, tegutseb selline komisjon vaid Tallinnas. Üürikomisjonide laiendamise ettepanekut kahjuks ei arvestatud.
