Paljud meist on kogenud, kuidas ellu jõuab inimesi, kes tunduvad tähtsad, aga ei jää sinna pidama – isegi kui nad on ruttu armsaks ja lähedaseks saanud.
Tead seda olukorda küll. Sa tutvud inimesega, kelle vastu kohe mingi hea tunne tekib. Olgu siis sõprus, armastus või mingi muud tüüpi soe tunne. Suhtlus paistab kergesti klappivat ja pole mõtet salata, et teie vahel on autentne side.
Tundub, et universum, jumal, juhus (või mida iganes sa usud) on ta spetsiaalselt sinu teele asetanud. Sa tead, et vajad teda oma ellu; nüüd ja kohe! Tal on ilmselgelt su eksistentsile midagi lisada või väärtuslik õppetund anda.
Ja sul on õigus. Sellised tutvused ongi erilised. Ükspuha, mis täpselt sellise kohtumiseni viis, võid olla kindel, et ta on eriline. Muidu selline tugev side ei tekiks.
…Ja siis saabub karm tõde: tema roll su elus jäi üürikeseks.
Mida lohutuseks öelda? Proovime tõde. Iga suhte jaoks on ette nähtud oma aeg, millest pikemale pole seda vaja venitada. Kui tähtis inimene järsku kaob, tuligi ta lühikeseks ajaks – su ellu või mõtlemisse muutust tooma ja siis sind vabaks laskma.
Iga inimene saabub su ellu kindla põhjusega – sinu sees on energia, mis tellib kindlat tüüpi kogemusi, mida just nemad saavad sulle pakkuda. Igaüks neist saabub just õigel ajal ja õigetel asjaoludel, isegi kui sellest on kohe raske aru saada. Maailm saadab vastuse, mida oled otsinud.
Kuna tunne on vägev, teeme tihti selle vea, et üritame neid kinni hoida, kuigi see pole tema roll. Kui ta ei jää pidama, siis ta ei ole mõeldud pikemat aega lähedal viibima. Ta peab olema täpselt, kuni on sulle mõeldud kingi edasi andnud – tavaliselt mingi muutuse käitumises, mõtlemises või suunas elus.
Paraku on lahti laskmine raske. Me kohe tõrgume selle vastu. Me ei saa aru, miks selline väärtuslik kingitus meie juurest kaob, ega suuda sellega leppida.
Aga see peab juhtuma. Kui ta jääks kauemaks kui ette nähtud, ei oskaks me teda enam hinnata. Tunne tema vastu kuhtuks, tema algselt nii inspireeriv isiksus koltuks, ja suhtlemisest saaks korraga koorem, mitte rõõm nagu alguses.
Võib-olla selles ongi asja iva. Ta on tulnud, et meile lahtilaskmist õpetada. Kuidas tugevasti kinni hoida, aga vajadusel ilma liigse piinata lahti lasta. Sest elus on kõik kaduv.
Ta tuleb, et õpetada mõistma, millal kellegi osa meie loos on läbi, ja õpetada meid usaldama, et elu toob meie juurde alati õiged inimesed, siis kui on õige aeg.
Lahtilaskmise õppetund on väärtuslik juba iseenesest, sest liigne klammerdumine toob piina. Aga selle õppetunni läbimise lisapreemia on õppida ära tundma inimest, kes peabki jääma. Sellisel viisil õpime me eristama inimesi, kes puudutavad meie elu ja kes puudutavad meie hinge.
