Tasakaalustamata paarisuhte kooshoidmine on täna palju raskem, kui see oli meile eelnevatel põlvkondadel. Meie vanemad või vanavanemad võisid abielus olla nelikümmend või viiskümmend aastat, sest paljud neist suutsid leida oma suhtes nn asümmeetrilise tasakaalu, mille puhul neil oli võimalik koos elada ilma teineteisele väljakutseid esitamata. Kuigi see tundus pealtnäha harmoonilise suhtena, oli see siiski kooselu, mis ei toonud kaasa vaimset kasvu.
Asümmeetriline tasakaal on olukord, kus suhe leiab stabiilse tasakaalupunkti, mis on poolte jaoks ebavõrdne. Näiteks on sageli suhte üks osapool kontrollival positsioonil teise osapoole suhtes. Kui kontrollitav sellega kohaneb ning olukorda aktsepteerib, siis kujunebki välja suhteline rahu ja tasakaal, mis võib kõrvalolijatele tunduda harmoonilise suhtena. Paljud meedias õnneliku abielu musternäidisteks esitatud kooselud kuuluvad just sellesse kategooriasse.
Täna on sellise asümmeetrilise tasakaalu säilitamine tunduvalt raskem, ning see on üks põhjustest, miks paarisuhetes on nii palju probleeme. Üha raskem on hoida koos suhet, mis ei too kaasa vaimset kasvu. Sageli ühe või mõlema partneri sisetunne ütleb, et midagi on viltu, et suhe ei realiseeri oma kõrgeimat potentsiaali ja et midagi tuleks muuta. Mida paljud inimesed teevad sellises olukorras? Nad kas loevad mingit raamatut või lähevad suhtenõustaja juurde, saamaks teada mis on suhtega viltu, et siis üritada viga parandada. Selline harjumus kõike analüüsida on läänemaailmale omane tugevus ja samas ka õnnetus. Me arvame, et kui me taandame mingi nähtuse algkomponentideks, siis meil on võimalik selle põhjuseid mõista. Muutes siis põhjust saame muuta ka tulemust. Nii me arvame ka meeste ja naiste vahelistest suhteprobleemidest – nende mõistmiseks tuleb suhe lahti harutada komponentideks.
Ütleme, et meil on mehe ja naise vaheline suhe. Tavaliselt me keskendume meestele eraldi ja naistele eraldi. Me uurime, mis iseloomustab mehi ja siis me uurime mis iseloomustab naisi. Ja seejärel me tuleme välja suurepäraselt kõlava teooriaga, et “mehed on Marsilt ja naised on Veenuselt”. Siis me analüüsime meeste ja naiste teatud isikuomadusi ning me väidame, et
“mehed käituvad teatud moel ja see avaldab naistele ennustatavat mõju. Naised käituvad teistsuguselt ja see avaldab meestele teistsugust kuid siiski ennustatavat mõju. Kui mehed saaksid aru mida nad teevad ning kuidas see mõjutab naisi, siis võiksid nad ennast muuta selliselt, et see ei tooks kaasa negatiivseid tagajärgi naiste juures. Kui naised saaksid aru mida nad teevad ning kuidas see mõjutab mehi, siis võiksid nad ennast muuta selliselt, et see ei tooks kaasa negatiivseid tagajärgi meeste juures. Kui mõlemad suhte osapooled suudaksid nendest reeglitest kinni pidada, siis elaksid nad õnnelikena kuni elu lõpuni.”
Sellises olukorras on äärmiselt oluline mõista, et intellekt teeb seda, mida ta on ette nähtud tegema – ta taandab kõik nähtused algosadeks. Intellektile meeldib uskuda, et seda tehes on ta leidnud nähtuse algpõhjuse. Kui ta mõistab nähtusi algtasandil, siis tal on olemas kõik, et mõista neid nähtusi ka kõrgematel tasanditel.
Kuidas füüsikud püüavad mõista füüsilist maailma? Esmalt vaatavad nad pinnapealseid ilminguid. Seda vaadates nad mõistavad, et kõik on tehtud ainest. Aine on tehtud molekulidest. Molekulid koosnevad aatomitest. Aatomid koosnevad subatomaatsetest osakestest. Nüüd saab intellektuaalne materialist öelda: “Olles leidnud subatomaarsed osakesed oleme me jõudnud materiaalse maailma algosakeste juurde. Nüüd tuleb meil vaid mõista kuidas need osakesed toimivad ja jõuda ülima osakeseni – “jumala-osakeseni” ja siis me mõistame kuidas kogu universum toimib.” Kuid see pole nii…
Intuitsiooni kasutamine intellekti piirangute ületamiseks
Intellektil on põhimõtteline piirang, sest jagades terviku osadeks ning seda analüüsides me kaotame terviku. Paljud meist on kuulnud ütlust: “tervik on enam kui osade summa”. Mehe ja naise vaheline suhe on tervik. See on midagi enamat kui lihtsalt mehe ja naise summa või mehe psühhooloogia ja naise psühholoogia summa või mehe bioloogia ja naise bioloogia summa. See on midagi enamat kui ka kõik see kokku.
Tahan siin siiski rõhutada, et meeste ja naiste vaheliste suhete alalüüsimises ei ole iseenesest midagi valet. Ma ei taha öelda, et seda ei peaks või ei võiks teha. Suur osa tänapäeval saavutatud arengust võlgneb tänu just sellele, et me oleme püüdnud kõigest aru saada ja uuritavat objekti analüüsinud. Ma tahan öelda, et kaasaegne maailm on jõudnud arusaamise piirini, mida analüüsimise ja osadeks jaotamise kaudu võib saavutada ning siit kaugemale on võimalik minna ainult intuitsiooni kasutades.
Alati on olnud inimesi, kes on seda mõistnud, näiteks Einstein, kelle töö tulemused tuginesid intuitiivsetele äratundmistele. Siiski, ka Einstein ei olnud sellisest protsessist täielikult teadlik, mille tulemusena ta lubas oma intellektile tekitada teatud piirangud oma intuitiivsetele võimetele. Just see oli üheks põhjuseks, miks Einsteinil ei õnnestunud luua teooriat, mida ta nii väga luua tahtis. Ta ei mõistnud, et kõikehõlmava teooria loomine oli intellekti, mitte intuitiivse meele unistus. Intuitiivne meel teab, et füüsilisel tasandil ei ole sellist teooriat võimalik luua, ehkki on võimalik olla pidevas teadmiste ja mõistmise kasvu protsessis.
Seega, tõstmaks oma suhet uuele – sümmeetrilise tasakaalu tasandile ja saavutamaks harmooniat oma partneriga, on meil vaja tõusta kõrgemale suhte intellektuaalsest lahkamisest ilma analüüsi positiivsetest külgedest loobumiseta. Intuitsiooni kasutamine selles kontekstis tähendab sisemist äratundmist, et meie meele sisu (emotsioonid, uskumused ja mina-tunne) määrab meie reageerimismustri ja suhete kvaliteedi ning siis selle sisu alateadvusest teadvusesse toomist. Alles siis kui oleme teadlikud oma meele sisust on meil võimalik seal suurpuhastus ette võtta, mille tulemusena kaasnevad mõningase ajalise viitega ka muudatused inimsuhetes ja elus laiemalt.
Allikas. https://www.visioonid.ee
