See on üks kõige ausamaid ja valusamaid küsimusi, mida inimene endalt küsida saab.
“Miks ma jäin?” – see pole lihtne küsimus, ja sellele ei ole ühte vastust. See on segu armastusest, hirmust, lootusest ja uskumatust inimlikust vajadusest uskuda, et kõik võib veel paremaks minna.
Sa jäid, sest sa uskusid.
Sa uskusid, et inimene, keda sa kord tundsid, on endiselt seal kusagil olemas.
Sa jäid, sest mäletasid hetki, mil kõik tundus õige ja päris – ja lootsid, et need võivad tagasi tulla.
Sa jäid, sest süda ei mõtle nagu mõistus. Süda ei arvuta, ta mäletab. Ta mäletab puudutusi, häält, lõhna, naeru, kõike, mis pani tundma, et oled oluline. Ja selle kõige vastu pole mõistusel jõudu – isegi kui tead, et peaksid minema.
Sa jäid, sest oled head inimene. Sa tahtsid parandada, mitte purustada. Tahtsid anda võimaluse, mitte loobuda. Lootsid, et armastus on tugevam kui valu.
Aga vahel juhtub nii, et inimene, kes armastab kõige siiramalt, jääb liiga kauaks. Mitte nõrkusest, vaid lootusest.
Ja tead mis? See ei tee sind naiivseks ega rumalaks. See teeb sind inimlikuks.
Armastus ei ole alati tasakaalus ja õiglane. Mõnikord see lihtsalt kulutab sind, kuni ühel hetkel märkad, et oled tühjaks jäänud. Ja siis tuleb hetk, kus sa enam ei jää – mitte vihast, vaid rahust.
Kui sa küsid “Miks ma jäin?”, siis võib-olla tegelik vastus on:
Sa jäid seni, kuni õppisid lõpuks, et armastus ei tohi maksta sulle sinu rahu.
