Üks kõige valusamaid kogemusi suhtes on tunda end üksi siis, kui kõrval on inimene, keda armastad. Üksindus suhtes ei ole sama, mis olla füüsiliselt üksi. Füüsiline üksindus võib olla rahulik ja vabastav. Emotsionaalne üksindus aga on vaikus, mis kõlab kõige valjemalt just siis, kui peaks olema lähedus, mõistmine ja soojus. Paljud inimesed ei tunnista endale ega teistele, et nad tunnevad end suhtes üksikuna, sest see tundub häbiväärne. Justkui ei tohiks olla üksik, kui sul on partner. Kuid tegelikult on see üks kõige levinumaid probleeme kaasaegsetes suhetes – inimesed elavad koos, jagavad kodu ja igapäevaelu, kuid ei jaga enam südant, hinge ega sisemist maailma.
Üks esimesi põhjuseid, miks inimene end suhtes üksikuna tunneb, on emotsionaalse läheduse kadumine. Emotsionaalne lähedus tähendab tunde jagamist, ausust, avatud olemist ja seda, et partneri maailm on õigesti mõistetud. Kui partnerid ei räägi enam oma tunnetest või räägivad ainult praktilistest asjadest, muutub suhe tühjemaks. Inimene vajab ära kuulamist, mõistmist ja puudutust, mis pole ainult füüsiline. Kui seda ei ole, tekib aegamööda tühjus, mis muutub üksinduseks isegi siis, kui inimene ei ole üksi.
Teine põhjus on kuulamise puudumine. Inimene võib rääkida, aga kui teda tegelikult ei kuulata, on tulemus sama, nagu ta ei räägiks üldse. Kuulamine on rohkem kui sõnade kuulmine. See on partneri emotsionaalse ruumi austamine. Kui partner ei süvene, ei küsi juurde, ei näita huvi või lihtsalt vastab pealiskaudselt, tekib tundevaakum. Inimene, keda ei kuulata, hakkab ühel hetkel vaikima. Ja vaikimine tekitab suhtes kõige sügavama üksinduse.
Kolmas põhjus on vajaduste erinevus ja nende eiramine. Inimesed on erinevad – mõned vajavad rohkem lähedust, mõned rohkem ruumi, mõned rohkem sõnu, mõned rohkem tegusid. Probleem ei ole erinevustes, vaid selles, kui partner ei tunnista ega märka teise vajadusi. Kui üks partner vajab rohkem hellust ja tähelepanu, aga teine seda ei anna, tekib sügav rahulolematus. Sama juhtub siis, kui üks partner vajab rohkem oma aega, aga teine näeb selles eemaldumist. Inimene tunneb end suhtes üksikuna siis, kui tema vajadused ei ole nähtavad, austatud ega täidetud.
Neljas põhjus on halvenenud kommunikatsioon. Suhted ei purune ebaproportsionaalselt suurte sündmuste tõttu, vaid vaiksete perioodide tõttu, kus rääkimine lakkab või muutub ainult praktiliseks. Kui vestlused piirduvad töö, kodu ja kohustustega, kaob suhtest sügavus. Suhte süda on jagamises – sisemiste maailmade puudutamises, mitte majapidamisülesannete loetelus. Kui partnerid lakkavad jagamast, tekib tühjus, mis muutub kiirelt üksindustundeks.
Viies põhjus on partneri emotsionaalne kättesaamatus. Mõned inimesed ei oska oma tundeid väljendada või ei suuda olla emotsionaalselt kohal. Nad võivad tunduda tugeva, iseseisva või vaikse partnerina, kuid kui nad ei jaga oma sisemaailma, tekib suhetes aina kasvav vahe. Inimene ei vaja ainult partnerit enda kõrval; ta vajab partnerit, kes on hinge tasandil kohal. Kui partner on emotsionaalselt suletud, võib teine pool tunda, et ta on suhtes “nagu üksi”.
Kuues põhjus on lahendamata konfliktid. Kui suhtes jäävad tülid ja pinged õhku rippuma, ilma et need päriselt ära lahendatakse, tekib partnerite vahel nähtamatu sein. Lahendamata konflikt on nagu külm vaikus, mis muutub igapäevaseks taustaks. Inimene võib olla füüsiliselt kohal, kuid emotsionaalselt eemal. See loob üksinduse, mis on eriti terav inimestel, kes vajavad suhetes harmooniat ja turvatunnet.
Seitsmes põhjus on see, kui partner ei paku enam talle omast soojust. Inimene ei tunne end üksikuna mitte siis, kui partner on eemal, vaid siis, kui partner on lähedal, kuid ei paku enam seda, mida kunagi pakkus. Kui puudutused kaovad, kui sõnad muutuvad lühikeseks, kui silmad ei sära enam samamoodi, tekib tunne, et midagi on katki. Inimene ei igatse partneri kohalolu, vaid partneri varasemat südamesoojust. Kui soojust ei tule, tekib üksindus ka siis, kui partner istub kõrval samal diivanil.
Kaheksas põhjus on elurütmi muutumine. Kui partnerid kasvavad eri suundades – töö, eesmärgid, hobid, isiklik areng –, võivad nad hakata jagama vähem ühist ruumi. See ei ole alati halb, sest inimestel peab olema isiklik elu. Kuid kui ühine ruum kaob täielikult, tunneb inimene, et ta elab oma elu eraldi, isegi kui ta on suhtes. Ühine kasv ei tähenda identset teekonda, vaid paralleelset teekonda, kus aeg-ajalt kohtutakse ja toetatakse. Kui toetust ei ole, tekib üksindus.
Üksindust suhtes saab ravida, aga see nõuab ausust, julgust ja kohalolu. Esimene samm on tunde tunnistamine. Inimene ei pea kandma häbi selle pärast, et ta tunneb end üksi. Tegelikult on see signaal, et suhe vajab rohkem tähelepanu ja sügavust. Teine samm on avatud vestlus. Partner ei saa parandada midagi, millest ta ei tea. Rääkimine ei ole rünnak; see on tee tagasi läheduseni. Kolmas samm on ühisosa taastamine: aega koos veeta, ilma telefonide ja segajateta. Jagada mõtteid, plaane, unistusi, hirme ja igapäevaseid hetki. Neljas samm on füüsiline lähedus – puudutused, kallistused, väiksed hetked, mis annavad kehale signaali: ma olen olemas.
Üksildus suhtes ei pea olema lõplik seisund. See on kutsung muutusele. Kui partnerid on valmis kuulama, rääkima ja üksteise juurde tagasi tulema, saab üksindusest taas lähedus. Kõik algab ühest lihtsast lausest: ma tunnen end vahel sinu kõrval üksikuna. See lause ei murra suhet – see võib selle just päästa.
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
