Miks inimene upub? Asi on selles, et inimese keha kaal on harilikult suurem kui kogu keha poolt väljasurutud vee kaal. Näiteks 80 kg kehakaaluga inimene surub vette laskumisel välja 79 1 vett, mille kaal on 79 kg. Seega on kehal väikene, peaaegu 1-kilogrammine negatiivne ujuvus. Seepärast upub inimene, kes ei oska ujuda, kergemini magedas vees. Mõned inimesed, eriti korpulentsed, suudavad veepinnal pikemat aega liikumatult lamada. See sõltub keha erikaalust ja kopsude mahust. Inimese kopsude maht kõigub 3–6 liitri piirides ja erikaal 1,021 kuni 1,097 piirides. Väikest negatiivset ujuvust, mis võrdub umbes 1 kilogrammiga, on võimalik tasakaalustada, kui tõmmata kopsud õhku täis.
Ujujal on merevees kergem veepinnal püsida. Merevesi on magedast veest tihedam ja mõjub seetõttu inimese kehale harilikust suurema (umbes ¹/зо keha kaalust) üleslükkega.
Vee alla vajudes võimaldab kopsudes olev õhk hinge kinni hoida 30–60 sekundit. Selle aja jooksul tarvitab organism ära kogu hapnikutagavara. Kuna uppuja verre koguneb süsihappegaasi liialt palju, tekib tungiv vajadus sisse hingata. Kui hädasolija ei suuda tõusta veepinnale, siis on ta sunnitud sisse hingama vee all. Vee all sissehingamisel satub ülemistesse hingamisteedesse (suhu, ninna, ninaneelu) vähesel hulgal vett, mis ärritab limaskesta närvilõpmeid. Närvilõpmete ärritus antakse edasi peaajju, kust lähevad signaalid kõrilihastele, mille tagajärjel kõri sulgub. Veel, samuti õhul pole võimalust kopsudesse tungida. Hingamine lakkab ja algab lämbumine ehk asfüksia ning inimene kaotab kiiresti teadvuse. Ta ei suuda enam oma tegevust kontrollida. Mõnikord on kõri spasm kestev ja vesi kopsudesse ei tungi. Järgnevate sissehingamiste ajal häälepaelte lihased lõõgastuvad ja vesi tungib trahheasse, bronhidesse ja kopsudesse, mis täituvad veega. Samaaegselt vee kopsudesse tungimisega satub vett suurel hulgal ka makku. 2–3 minuti jooksul pärast teadvuse kaotust lakkab hingamine, seejärel ka südametegevus. Mõnikord, kuigi väga nõrgalt, südametalitlus kestab veel 7–10 minutit.
Teaduslikult on kindlaks tehtud, et pärast südametegevuse lakkamist algab nn. kliinilise ehk varjusurma periood, mille kestel on veel võimalik inimorganismi elustada.
Kliiniline surm on organismi selline seisund, kus välised elutunnused on kadunud: hingamine, südametegevus, silmarefleksid puuduvad. Kuid elutegevus inimorganismis veel kestab vaevu. Koed veel elavad, nendes toimub ainevahetus, kuigi väga vähesel määral. Kliiniline surm kestab pärast südametegevuse lakkamist 5–6 minutit. Seepärast, kui võtta tarvitusele energilisi abinõusid uppunu taaselustamiseks kohe pärast tema veest väljatoomist, siis võib see tagajärgi anda.
Peab märkima, et üle 5 minuti vee all viibinud inimese taaselustamine on väga raske. Seepärast tuleb rakendada kõik abinõud uppunu kiireimaks veest väljatoomiseks. Uppumise ajal lakkab hingamine ja südametegevus. Pealegi jaheneb kannatanu keha vees kiiresti.
Uppunu jääb alguses lühikeseks ajaks veepinnale, sest tema riietes on veel palju õhumulle, siis vajub laip põhja. Mõne päeva pärast tekivad surnukehas roiskumisgaasid, mis tõstavad uppunu taas veepinnale. Vahel on üleslükkejõud nii suur, et isegi kividega raskemaks muudetud mõrvaohvrid kerkivad taas veepinnale. Suvel ja suhteliselt soojas vees toimub see protsess kiiremini, suuremas sügavuses, kus vesi on külmem, kestab see kauem, kuna roiskumisprotsess algab hiljem ja toimub aeglasemalt. Väga sügavates järvedes või meredes jääbki laip põhja, sest väga madala temperatuuri tõttu ei teki roiskumisbaktereid ja seega ei moodustu ka gaase. Pealegi, kui laip on sügava järve põhja vajunud, „kleepub“ ta mudase põhja külge ja tohutu veesurve surub laibast kõik gaasid välja. Väike eripära on Baikali järves, mis kui maailma suurim järv puhastab end ise. Selle eest hoolitseb väike vähiline (makrohektopus), kes hävitab kõik surnud elusorganismid. Kõigest seitsme päeva pärast on Baikali järve põhja vajunud uppunu jäljetult kadunud ehk siis nahka pistetud!
