Pea kogu maailma haaranud inflatsioonilaine on seadnud keskpankurid ja poliitikud rindejoonel vastaspooltele. Esimesed tahavad alandada inflatsiooni, teised selle mõju rahaga korvata. Milliseks kujuneb lõppmäng, võime oodata veel kaua.
Muutunud maailm
2022. aasta on majanduses olnud tormiline ja keeranud pea peale viimased 15 aastat valitsenud korra, kus laenamine oli tasuta ja inflatsioon ülimadal. Suurte majanduste, nagu euroala ja USA, inflatsiooninäit on tõusnud erakordselt kõrgele, Euroopas suisa kahekohalise protsentarvuni. Veel väga hiljuti oleks see olnud mõeldamatu. Miks kõik just nii läks analüüsitakse ilmselt veel aastakümneid ja lihtsaid vastuseid majandusteaduses pole. Ent märksõnad on selged – koroonaviirus, rahatrükk, energia. Kus ja kui palju iga tegur panustas, peegeldab veel ka praegune inflatsioon. Kuigi septembris oli Ühendriikide hinnatõus Euroala omast grammi võrra madalam, siis sisuline probleem oli seal suurem – majapidamised on endiselt liiga altid tarbima ja tugeva nõudluse tõttu kasvab sisuliselt kõige hind. Baasinflatsioon on väga kiire nüüdseks ka Euroopas, ent suuresti saab selle süüks panna ikkagi kallist energiat, mis nüüd kõiksugu muudesse toodetesse ja teenustesse kipub valguma. Keskpankade jaoks on väga halvad uudised mõlemad.
Keskpangad tegutsevad
Rekordilise inflatsiooniga võitlemiseks on keskpangad astunud jõuliseid samme – tagantjärele tarkusena muidugi ilmselgelt liiga hilja. Eriti jõuline on keskpanga pealehakkamine olnud Ühendriikides. Nüüdseks on USA föderaalreserv oma peamise intressimääraga jõudnud juba 3,00-3,25% vahemikku. See on 3% rohkem kui kõigest 7 kuud tagasi! Ent palju on veel vaja minna ja ennustuste kohaselt kujuneb järgmisel aastal USAs peamiseks intressimääraks 4,6%. Väga kiires tempos on liikumas ka Euroopa keskpank, ent madalama algtaseme tõttu jõuab siinmail peamine intressimäär veebruariks kõigest 2,75% tasemele. Arvestades mitme euroala riigi majanduse nõrka vundamenti, pole kindel, et sealt kuigipalju ka ülesliikumise ruumi oleks.
Leekide kustutamine bensiiniga
Intressitõusud peaksid muutma laenamise kallimaks, vähendama majanduses ringeva raha hulka (või vähemalt selle kasvu aeglustama) ja nii nõudluse kontrolli alla saama, mis omakorda inflatsiooni paika paneb. Paratamatult tähendab see seda, et majandusosaliste elu läheb raskemaks. Paha lugu on aga see, et inimeste elu on juba täna täbar. Kiire hinnatõusu tõttu on tarbijakindlus langenud enamuses euroala riikidest aastakümnete madalaimale tasemele. Hulk mures ja rahulolematuid inimesi, aga on viljakas pinnas poliitikute lahketele lubadustele rahvast aidata. Nii on paljud Euroopa riigid juba välja käinud helded toetusprogrammid, mis kompenseerivad energiahindasid, kärbivad maksusid ja tõstavad muid toetuseid. Taoline käitumine on aga risti vastupidine sellele, mida taotlevad keskpangad. Nimelt võimaldab valitsuse helde rahaline abi jätkata endiselt tarbimist ehk oodatud nõudluse vähenemist ei toimu. Ilma selleta, aga inflatsiooni kontrolli alla ei saa.
Võlad aina kasvavad
Mündi teine külg on see, mille arvelt neid toetuseid soovitakse katta. Kuigi nominaalne majanduskasv ja seega ka maksulaekumine pole laita, siis puhtalt maksutulude arvelt toetuseid ära ei suudeta katta. Seega on valitsused taas sunnitud turgudelt raha laenama, aga hoopis teistsuguse hinnaga, kui veel mõni aeg tagasi. Ehe näide sellest on Eesti riigi viimane võlakirjaemissioon, kus varem nullilähedase intressimäära asemel tuli sel korral välja käia 4%, mis ületab nii mõnegi eestlase praegust kodulaenuintressi. Eriti hull on tulevikuperspektiiv nõrga majanduse ja kõrge võlakoormaga lõunapoolsete Euroopa riikide jaoks eesotsas Itaaliaga. Lisaks võivad närvilisel turul valitsuse ootamatud vimkad laenamise hinna üldse kuhugi taevastesse kõrgustesse kanda, nagu näitas viimati Suurbritannia valitsuse äraspidise majandusprogrammi avaldamine.
Segane tulevik
Kuid mis siis ikkagi saab? Heitlikku visklemist ja valitsuste-keskpankade vahelist duelli nö tulise kartuli mängus saab veel näha pikema aja vältel. Intressimäärade tõusust hoolimata tundub pea vältimatu, et valitsuste kulutused suurenevad jõudsalt ka edaspidi. Ukraina sõjal on kaugeleulatuvad mõjud. Euroopa ja Aasia riigid peavad lähiaastatel tegema suuri investeeringuid riigikaitsesse, et seista vastu Venemaa ja Hiina ähvardustele. Energiakriis sunnib tõenäoliselt veelgi suuremaid summasid investeerima energiasektoris. Mure tarneahelate kindluse osas ei jäta puudutamata ka investeeringuid tööstussektoris. Lisaks sunnib vananev ühiskond rohkem kulutama hoolekandele. Ent demograafia seisab ka kaalukausi teisel poolel – vananev rahvastik soovib palju säästa, mis alandab nö „loomulikku“ intressimäära. Kas inflatsioon ja intressimäärad saavad lähiaastail olema kõrged või madalad, näitab täna vist tõesti vaid aeg.
Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik
Kuula ka Nestor&Koppel podcasti: Taskuhääling | SEB
