Veebruari alguses rääkisime veidi tarneraskuste teemal, nüüd kuu lõpus teeme veel mõned asjad selgeks.
Tarneraskuse ennetamiseks või sobiva lahenduse leidmiseks on oluline kiire ja asjalik infovahetus ning koostöö paljude osapoolte vahel. Tarneraskuste teated laekuvad Ravimiametisse erinevatelt osapooltelt – müügiloa hoidjatelt, apteekritelt, arstidelt ja patsientidelt. Müügiloa hoidjad on kohustatud teavitama Ravimiametit tarneraskusest vähemalt kaks kuud enne võimalikku tarnehäiret. See on vajalik selleks, et Ravimiametil oleks piisavalt aega leida koostöös osapooltega lahendus patsientide katkematu ravi tagamiseks.
Ravimiamet ei tee ravimitellimusi ega oma ravimivaru. Ravimiamet jälgib ravimiturul toimuvat, kogub ning jagab operatiivselt infot tarneraskuste kohta ning toetab oma võimaluste piires ravimite kättesaadavust üldiselt ning konkreetsete patsientide murede korral (kui teave meieni jõuab).
Ravimiameti töötajad panustavad (neist ühte juhtides) mitmesse ravimite kättesaadavusega tegelevasse Euroopa Liidu töörühma. Selle tulemusena on kokku lepitud ühtne tarneraskuse definitsioon, loodud üleeuroopaline võrgustik tarneraskuste info kiireks jagamiseks ELi ravimiametite vahel ning jätkuvalt töötatakse tarneraskuste infovahetuse parendamise nimel nii riigis kui ka riikide vahel.
Tarnehäirete korral otsitakse lahendusi koostöös ravimitootjate, hulgimüüjate ning arstide erialaseltsidega. Alati siiski ei piisa ka sellest, et kõikvõimalikud ravimid Eesti patsientidele kättesaadavaks teha.
Ravimite tarneraskuse korral võib Ravimiamet:
anda tarneraskuses ravimile ajutiselt võõrkeelse pakendi turustamise loa, kui teist sama toimeainega ravimit Eestis ei turustata (2020. aastal anti luba 319 ravimi turustamiseks võõrkeelses pakendis); piirata erakorralise meetmena ravimi väljavedu Eestist (2020. aastal piirati 27 ravimi väljavedu); võimaldada müügiloata ravimi kasutamist arsti, erialaorganisatsiooni või tervishoiuasutuse taotluse alusel.Allikas: Ravimiamet
