Ühel päeval tulin ma koju, ulatasin naisele õhtusöögi, võtsin tal käest kinni ja ütlesin: “Ma tahan lahutust”. Ta ei tundunud karvavõrdki kõigutatud, aga küsis rahulikult, miks. Minu vastus oli põiklev ja see vihastas teda. Naine lasi õhtusöögitaldrikul käest kukkuda ja karjus: “Sa ei ole tõeline mees!”. Me ei rääkinud õhtu otsa. Ta nuttis. Ma teadsin, et ta otsis meie ebaõnnestunud abielule põhjust, aga ma ei suutnud seda talle anda – Ta kaotas mu Jane’ile ja ma ei armastanud teda enam. Ma lihtsalt tundsin talle kaasa!
Süüdlaslikult näitasin talle lahutuspabereid, jättes talle maja ja auto ning 30% osaluse oma ettevõttes. Ta rebis vihast paberid puruks. Naine, kellega olin 10 aastat oma elust veetnud, tundus nii võõras. Mul oli kahju, et ta oli investeerinud palju aega, jõudu ja ressursse meie abiellu, aga ma ei suutnud tagasi võtta, mida olin öelnud või tundnud. Lõpuks puhkes ta nutma. Reaktsioon, mida olin algusest oodanud – järsku tundus lahutus palju rohkem reaalne.
Kui ma järgmisel õhtul hilja töölt koju tulin, istus ta laua taga ja kirjutas. Ma ei söönud midagi, läksin otse voodisse ja jäin magama.
Hommikul ütles ta mulle lahutuse kohta omad tingimused. Ta ei nõudnud minult midagi, aga palus, et me veedaksime järgmise kuu üksteise kõrval nagu tavaliselt, sest pojal olid kuu aja pärast tähtsad eksamid tulemas ja ta tahtnud teda lahutusega enne seda koormata.
Ta soovis ka, et mõtleksin tagasi meie pulmapäevale, kuidas ma ta üle ukseläve majja ja magamistuppa kandsin. Nüüdsest pidin igal hommikul ta üle magamistoa ukseläve kandma. Arvasin, et ta on hull, aga kuna se tegi meie viimased päevad koos rohkem talutavaks, nõustusin.
Esimesel päeval olime pisut kohmetud, aga meie poeg plaksutas ja laulis “Isa kannab ema oma kätel!”. Poja sõnad vallandasid minus valu lained. Ma kandsin ta magamistoast välja, läbi elutoa ja üle välisukse. Naine sulges silmad ja ütles pehme häälega: “Ära pojale lahutuse kohta midagi räägi.” Noogutasin ja panin ta maja ees maha.
Teisel päeval tegime juba edusamme. Ta tõmbas süles mugavalt pesasse ning lõhn tema särgilt paitas minu nina. Sain aru, et polnud pikka aega teadlikult oma naist vaadanud. Tema näole olid tekkinud peened kortsud ja juuksed olid aeglaselt halliks minemas. Meie abielu oli jätnud oma märgi. Hetkeks küsisin endalt, mida ma talle teinud olen…
Kui ma ta kolmandal päeval oma kätele tõstsin, tundsin hetkeks, kuidas intiimsus tagasi tuleb – see on naine, kes oli kinkinud mulle 10 aastat oma elust. Neljandal ja viiendal päeval tundsin seda aina tugevamalt. Aja möödudes muutus tema kandmine üha lihtsamaks ning ühtäkki mõistsin ma, et ta on jäänud kõhnemaks.
Ühel hommikul jõudis mulle kohale, et ta peab minu vastu endas nii palju valu ja kibedust kandma. Mõtlemata, tõmbasin käega üle tema juuste. Sel hetkel astus sisse poeg ja ütles: “Isa, aeg on ema üle ukseläve kanda!”. See oli saanud talle hommikurituaaliks. Ema kallistas teda. Ma keerasin teise külje, sest kartsin, et midagi võib muutuda. Tõstsin naise üles ja tema käed haarasid instinktiivselt ümber minu kaela. Hoidsin teda kõvasti enda ligi – täpselt nagu meie pulmapäeval.
Viimasel päeval teda kätel hoides ei suutnud ma end enam tagasi hoida. Teadsin, mida tegema pean. Sõitsin Jane’i juurde, läksin trepist üles ja ütlesin: “Mul on kahju, Jane, aga ma ei taha oma naist maha jätta.”
Järsku oli kõik selge – Ma kandsin ta meie pulmapäeval üle ukseläve ja lubasin teda hoida “kuni surm meid lahutab”. Teel koju ostsin lilled ja kui müüja küsis, mida kaardile kirjutada, naeratasin ja ütlesin: “Ma kannan sind igal hommikul, kuni surm meid lahutab.”
Läksin lilled käes ja suur naeratus näol tagasi koju, aga naist ei olnud enam. Ta oli une pealt surnud, kui ma ära olin. Hiljem sain teada, et naine oli viimastel kuudel vähiga võitlust pidanud ning mina olin Jane’iga nii hõivatud, et ei suutnud märgata. Ta pidi teadma, et lahkub siit ilmast varsti ning tahtis olla kindel, et minu suhe oma pojaga ei saa lahutuse tõttu kannatada. Tema silmis olen ma kõige romantilisem abikaasa, keda ette kujutada. Ja nõnda siis ma kandsingi ta viimast korda üle ukseläve…
