Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juht Martin Helme kordas täna ka Vikerraadio saates “Uudis+”, et Eesti vajab erakorralisi valimisi, sest praeguse valimisvõidu saavutas Reformierakond tema väitel valede abil.
Paar nädalat veel ja siis algab Riigikogu sügisistungjärk, aga poliitika on ammu suvepuhkuselt tagasi: käivad eelarveläbirääkimised, ettevalmistused sügiseseks opositsiooni-koalitsiooni vastasseisuks ja muidugi peaminister Kaja Kallase ametiaja suurim skandaal, mis varjutab kõik selle. Martin Helme, mis te arvate, kas 11. septembril, siis kui riigikogu uuesti kokku tuleb, on Kaja Kallas veel Eesti vabariigi peaminister?
Raske on öelda, sest need sündmused liiguvad suhteliselt kiiresti. Minu vaade asjale on selline, et ta ei tohiks juba praegu olla [peaminister], nädal aega tagasi oleks pidanud Kaja Kallas ütlema, et olen käitunud valesti ja ma ei saa selles ametis jätkata.
See, et lisaks Juhan Partsi kassi küünejälgedele on nüüd Stenbocki maja toolis ka Kaja Kallase küünejäljed, on piinlik ja häbiväärne ja mida kauem ta selle tooli
külge klammerdub, seda rängemat hinda maksab lõpuks nii tema enda maine kui ka Reformierakonna maine kui ka Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide maine, aga lõpuks ka Eesti demokraatia toimimine. Nii et mida kiiremini see õudus ära lõpeb, mida me nimetame siis praegu Kaja Kallase Vene raha skandaaliks või Vene äriskandaaliks, seda parem kogu Eestile ja ka Eesti parlamentaarsele demokraatiale. Mis ei tähenda, et ma väga kindel oleks, et ta ise läheb. Ja see tähendab omakorda seda, et avalikkuse surve ja loomulikult ka opositsiooni surve ei tohi järele anda.
Kallase sõnul ootab ta, et opositsioon püüaks talle umbusaldust avaldada. See oleks ka loogiline käik, aga paistab, et ta ise ei tunne seda kuigi tugeva poliitilise relvana ja kui koalitsioon järele ei tule või koalitsioonipartnerid järele ei tule, siis ega ta seda ju ka ei ole. Kas umbusalduse avaldamisel on nüüd sügise hakul mõtet?
Lõpuks me selle umbusaldamiseni jõuame kindlasti, kui Kaja Kallas ise ära ei lähe või kui erakond teda nii-öelda tagasi ei kutsu. Kui koalitsioonikaaslased talle survet ei avalda, siis peame selle umbusalduse talle igal juhul esitama. Aga tõsi on see, et kui juba koalitsioonikaaslased seda survet ei avalda, siis nad ka umbusaldusega kaasa ei tule ja see ei lõpeta Kaja Kallase peaministriks olekut.
Ja me kõik saame aru, miks Kaja Kallas seda tahab. Tal oleks siis võimalik öelda, et näete, asi on lõpetatud, teema on käsitletud, parlament usaldas mind, lähme nüüd eluga edasi, hakkame rääkima millestki muust. Me kõik saame aru,
mis on tema poliittehnoloogiline kalkulatsioon.
Minu meelest ikkagi enne seda on meil vaja läbi käia riigikogu erikomisjonid, kuhu ta peab kohale tulema. See, kui ta ei tule kohale, on ikkagi tegelikult parlamentaarse demokraatia, Eesti põhiseaduse vaimu peale kõrges kaares laskmine. See on skandaalne juba iseenesest, et tema hakkab arutama, milliste päevakorrapunktide puhul või milliste probleemide püstituste puhul tema ilmub riigikogu erikomisjoni.
Mina mäletan, kuidas rahandusminister Martin Helme ütles, et Louis Freeh’ skandaali ajal, kui oli ka üks sarnane komisjoni istung, et tema sinna ei lähe, sellepärast et seda istungit ilmselt ei tulegi, et talle teadaolevalt ei saada kvoorumit kokku, ei ole mõtet hakata kohale minemagi.
Aga nii oligi, mina ei läinud kohale sellepärast, et ei pandud teemat, sest et kuigi komisjoni esimees tahtis seda teemat käsitleda, komisjoni ülejäänud koosseis ei toetanud selle päevakorda panemist ja seda teemat ei pandud päevakorda. Mind nii-öelda ametlikult komisjon ei kutsunudki. Selle üle tehti tohutu suur kisa, et miks ma kohale ei lähe, aga polnud komisjoni koosolekut või polnud päevakorrapunkti, mis mind oleks nõudnud, aga täna on ju olukord teistsugune. Täna on komisjon selle päevakorda pannud ja peaministri kohale kutsunud.
Tulevad komisjonid, eks peaminister sinna ka kindlasti vähemalt korra kohale läheb, ta on seda ka ise öelnud. Siis ütleb neid samu asju seal uuesti, mida ta juba on ajakirjanduses öelnud. Kui kaua?
Minu meelest on siin vaja üle korrata väga selgelt, et selle nädala aja jooksul, kui kogu see Vene äriskandaal lahti on rullunud, on Kaja Kallas korduvalt räigete valedega vahele jäänud, ta on räigelt valetanud avalikkusele ja ainuüksi sellepärast peaks ta tagasi astuma. Nüüd kuna Kaja Kallas valetab nii regulaarselt ja nii rahumeelselt või nii enesestmõistetavalt, siis peaaegu nagu ollakse sellega ära harjunud ja heidetagi talle seda ette, aga tuletame meelde, et kõige alguses ta rääkis, kuidas mingit äri Venemaaga üldse ei aeta, et kuu aega pärast sõja algust see lõpetati ära. See on aga täielik vale, ja siis ta rääkis, kuidas Venemaalt toodi ära ainult asju.
Üks firma pakiti kokku, aidati teist Eesti firmat Venemaalt lahkuda – tuli välja, et see on täielik räige vale, tegelikult viidi Venemaale asju ja teiseks, mitte ei aidatud äri kokku pakkida, vaid pooleteist aasta jooksul äri maht kasvas. Kolmandaks ei aidatud mitte teist Eesti firmat, vaid sellesama konsortsiumi teist sõsarfirmat. Ja siis ta rääkis, kuidas Venemaad ja Vene sõjamasinat ei
ole toidetud. See ei vasta tõele. Venemaale on makse makstud, Venemaal on aidatud hiilida kõrvale sanktsioonidest, viies sinna mitte sanktsioonialust kaupa, vaid sanktsioonialuse kauba poolfabrikaate. Siis ta rääkis, et tema ei ole Putini sõjamasinat aidanud, nüüd aga tuleb välja, et seesama firma Venemaal on teinud tellimusi nii Vene kaitseministeeriumi hüvanguks kui ka Vene siseministeeriumi hüvanguks. Need valed muudkui paljastuvad ja ta istub ikka meil stuudiotes ja valitsuse pressikonverentsil ja räägib, kuidas loomulikult ei tohi Venemaaga äri ajada ja ta on ise selle äri osaline läbi oma investeeringu.
Ka selle investeeringu kohta on ta meile valetanud. Nii et midagi, mis ta räägib, on kõik lihtsalt vale, aga lisaks sellele, see on meile näkku sülitamine, sest ta on selle valega vahele jäänud ja ikka räägib edasi süüdimatult.
Kui see nüüd niimoodi edasi läheb, siis millal selle umbusalduse
katseni võidakse jõuda? Sügise teises pooles?
Ma ei oska praegu seda ajakava öelda, sellepärast et me peame ju selle koordineerima ära ka kõigepealt opositsioonis omavahel. Opositsioonis ei ole ühtegi erakonda, kes saaks üksinda algatada umbusaldust ja teiseks on siin ka
teisi algatusi, näiteks erikomisjoni moodustamise algatus, mis minu meelest on mõistlik mõte. Ma tahan näha, kuidas sotsiaaldemokraadid, Eesti 200 saadikud, Reformierakonna saadikud hääletavad maha ettepaneku asuda neid Vene ärisidemeid uurima, või siis toetavad seda.
Kui Kaja Kallas praegu ei kuku peaministri kohalt, siis ta on täielik poliitiline zombi, ta on täiesti haavatud loom ja selles poliitilises džunglis, mis on Eesti poliitika tänasel päeval, haavatud loomad kaua ei ela. Selle sügise lõpuks on Kaja Kallase aeg peaministrina igal juhul lõppenud. Küsimus on nüüd selles, millal hakkab see Reformierakonnas ja koalitsioonis inimestele kohale jõudma, et niimoodi jätkates nad hävitavad iseennast.
Neljaks aastaks opositsiooni määratud erakonnana – võib vist niimoodi öelda küll EKRE kohta.
Ei või, mina ikkagi tahan rõhutada praegu ka seda, et praeguse skandaali Vene sidemete skandaali puhul tuleb otse välja öelda, et Kaja Kallas ja tema elukaaslane on seotud Kremliga ja Kremli äridega, ja see on nii suur skandaal, et nii suurt skandaali minu meelest Eestis ei olegi olnud taasiseseisvumise ajal. Rahapesuskandaal võib-olla on umbes samas suurusjärgus, aga ütleksin ka, et rahapesuskandaali ja selle praeguse Vene äri skandaali vahel tuleks väga põhjalikult küsida, kas seal on seoseid. Kas need nii-öelda ärihuvid on jätkunud. Alates esimesest päevast, kui Ukraina sõda puhkes, on EKRE nõudnud, et Vene piir tuleb kinni panna kiiresti – täielikult kinni panna ja igasugune liiklus üle Vene piiri lõpetada. Kaja Kallas isiklikult, kogu Reformierakond, on küünte-hammastega sellele vastu sõdinud. Nüüd me teame, miks – Kaja Kallase ärihuvid olid, et Vene piir oleks lahti. Eesti julgeoleku arvelt teeniti raha.
Aga kuidas siis mõjutab seda, et EKRE on neljaks aastaks opositsiooni määratud?
Ma oma jutuga tahtsingi sinna jõuda, et minu meelest on meil vaja erakorralisi valimisi. Meie erakonna juhatuse meelest on vaja Eestis erakorralisi valimisi, sest valimised võideti ju jõhkra valega. Kogu valimiste keskpunkt seisnes selles,
et Kaja Kallas süüdistas kõiki teisi või vähemalt meie erakonda Venemaa heaks töötamises ja Putinile kasulikuks olemises ja mängis ennast välja kui kõige suuremat Ukraina toetajat ja kõige suuremat Vene-vastast. Tänaseks päevaks on täiesti selge, et tema on see, kes on Venemaale kasulik olnud ja sellega seoses ise kasu teeninud sealt.
Mis on teie plaan, kuidas jõuda erakorraliste valimisteni?
Eestis on erakorralisi valimisi raske esile kutsuda, aga põhimõtteliselt on paar-kolm võimalust.
Kui riigieelarvet vastu ei võeta?
Just nimelt, üks võimalus on riigieelarve vastuvõtmine, mis tähendab seda,
et see kriis läheb edasi vähemalt veebruarini. Ehk siis tuleb arvestada pika väga keerulise ajaga Eestis. Teine võimalus on see, et siiski riigikogus on see hulk inimesi, kes hääletabki erakorraliste valimiste poolt, mitte otseselt, vaid on mingid protseduurid, kus nad vastavalt oma hääled panevad, ja kolmas on nüüd, kui valitsus peaks lagunema, et siis meil ei tulegi kokku kolmel katsel uut valitsust ja sellisel juhul tulevad ka erakorralised valimised. Siin on presidendil oma roll mängida kindlasti.
Neid kahte ülejäänud asja tõenäoliselt vähemalt lähiajal ei paista juhtuvat, aga see, et riigieelarvet vastu ei võeta, viib jutu siis sügisesele istungjärgule, kus EKRE-l on oma roll mängida, ja väga hoogne obstruktsioon on käima pandud. Kas olete nüüd enda tehnoloogidega välja mõelnud, kui tugevaks obstruktsiooni annab veel ajada, et kas need jutud, mida siin ühed ja teised rääkisid nii koalitsioonist kui ka opositsioonist kevadel, et see obstruktsioon aetakse nii tugevaks, et takistada riigieelarve vastuvõtmist kuni veebruarini. Kas on see teoreetiliselt-tehniliselt võimalik?
Jaa, teoreetiliselt ja tehniliselt ja praktiliselt on ta võimalik. Ja seda nii-öelda ära hoida või seda takistada saab ainult siis, kui riigikogu juhatus asub jälle kodukorda jõhkralt rikkuma või jätab opositsioonile seadusega antud võimalused andmata, näiteks hakkab piirama vaheaegade võtmist või hakkab piirama muudatusettepanekute esitamise arvukust. Või ei saada mingit hulka
muudatusettepanekuid riigikogu saali. Ütleme, et seda on võimalik ära hoida ainult juhul, kui nad hakkavad uuesti selgelt seadust rikkuma.
Kas seate selle endale eesmärgiks, et riigieelarvet ei saaks vastu võtta?
No vot selliseid täpseid plaane ma siin kindlasti nüüd välja ei räägi, aga erakorraliste valimiste esilekutsumine on meie erakonna eesmärk.
Kas koalitsioon on teie poole pöördunud, et olgu, me tuleme selles või teises asjas sammu tagasi, aga teie nüüd võtke mõned oma eelnõud tagasi?
Ei ole sellises vormis pöördutud. Koalitsiooni nimel on pöördunud meie poole riigikogu esimees Lauri Hussar kahel või kolmel korral. Üsna arrogantses toonis, et võtke nüüd oma asjad tagasi. Ja pannud sinna juurde ka “või muidu” ehk see “või muidu” ongi viide riigikohtu otsusele, et sellisel juhul riigikogu juhatus hakkab ise otsustama, mida ta paneb ja mida ta ei pane päevakorda
ja kuidas ta neid menetleb.
Ehk siis see “või muidu” on tegelikult ähvardused, et siis me hakkame seadust rikkuma. Nii et tegelikult ei suve jooksul ega nüüd, viimaste nädalate jooksul, ei ole mingisugust sisulist ega vormilist ettepanekut kompromissiks tegelikult tulnud.
No see vaenukõne või vihakõne seadus, kuidas keegi nimetab, see ei meeldi päris mitmele koalitsioonipoliitikule ka, ja kui vaadata nüüd Keskerakonna ja Isamaa seisukohti, siis nemad oleks küll valmis juba samme tagasi astuma selle peale, kui see vaenukõneseadus ära jäetaks.
Minu meelest siin “vaenutsensuuriseadus” on õigem sõna, sest et see on sõnavabaduse piiramine. Selle puhul ei ole vaja kaubelda, see on põhiseaduse
vastane algatus ja see ei lenda nagunii või kui ta lendab nagunii, siis ta tuleb lõpuks kohtutesse tühistada, nii et sellega ma ei hakka kauplema. Neil ei ole mingit võimalust seda asja tegelikult läbi suruda või kui nad seda teevad, siis nad teevad seda jälle seadust rikkudes ja sisuliselt veel ühe pika sammu võrra Eestis demokraatiat lõpetades.
Kevadel, kui see obstruktsioon suure hooga käis, siis ütlesite korduvalt, et inimesed tulevad teile selles parlamentaarses võitluses, et varsti on tänavatel kümned tuhanded inimesed, kuid ainus, mis me nägime, oli EKRE enda korraldatud üritus Toompea lossi platsil, mis ei ole väga suur plats. Mis juhtus?
Me ütlesime ka seda kevadel, et need protsessid võtavad aega, et settida. Ma arvan, et see õhustik, mis on tänaseks päevaks ühiskonnas kujunenud, on hoopis teine. Ja neljapäeval on meil juba esimene pikett Stenbocki maja ees kell 11, kõik, kes on vihased Kaja Kallase peale, tahavad Reformi ikkest lahti saada, tulge näidake meelsust. Ma käisin suvel mööda Eestit ringi ja kuulasin, mida inimesed mõtlevad nendest maksutõusudest, kuidas nad suhtuvad automaksu ideesse.
See viha tänase valitsuse vastu, juba enne Vene ärisidemete paljastamist, oli minu meelest füüsiliselt tuntav eriti maapiirkondades. Mida kramplikumalt tänane valitsus oma agenda külge klammerdub ja Kaja Kallas oma tooli külge
klammerdub, seda ägedama ühiskondliku vastasseisu suunas me liigume. Ja see on väga halb, sest meie kõrval on ikkagi väga ohtlik naaber.
Sellest pettumusest, mida oli ikkagi päris paljude EKRE inimeste sõnadest ja avaldustest kuulda pärast obstruktsiooni suhteliselt väikest edu, siis sellest ollakse nüüd suvega üle saadud? Kas Eesti inimestes pettunud enam ei olda?
Kevadine obstruktsioon oli väga vajalik ja ta ei olnud selles mõttes mahavisatud vaev või kuidagi mõttetu tegevus meil. Ta siiski mobiliseeris ühiskondlikku arvamust ette ja selgitas nii mõningaid asju, mis tavalisele inimesele, kes poliitikat kogu aeg ei jälgi, ei jõua kohale muidu. Ta sundis tänaseid koalitsioonierakondasid paljastama oma tegelikku lõusta, mis on demokraatiavaenulik ja mis on mõistliku opositsioonipoliitika toimimise vaenulik. Väga arrogantne – seda lõusta inimesed kevadel nägid ja ma arvan, et näevad praegu jälle ja selle protsessi tulemusena on meil ühiskondlikud hoiakud väga oluliselt nihkunud.
Eelarve arutelud käivad ka praegu, koalitsioonipartnerid otsivad kärpekohti, aga SDE juht ütles, et tegelikult ei peakski kärpima. Mart Võrklaev tegi see-eest ettepaneku kõrgemate riigiteenistujate palka ainult poole tempoga tõsta.
Mis te sellest mõttest arvate?
No ma ütleksin niimoodi, et ma kindlasti ei ole nüüd riigiametnike, eriti kõrgemate riigiametnike palga tõstmise eest võitleja, aga Mart Võrklaeva avaldus on ju kõige ehedamal kujul populism, et kuidagigi selles Kaja Kallase skandaalis natukenegi mingit positiivset sõnumikest välja saata. Never gonna happen, et seda lihtsalt ei juhtu.
Ma olen selles täiesti veendunud, sest kohtunikud hakkavad karjuma, ohvitserid hakkavad karjuma, prokurörid hakkavad karjuma ja ka riigikogu saadikud hakkavad karjuma ja presidendil on niigi raha vähe. Nii et see on puhas populism, kõige küünilisem populism.
Võrklaev ütles, et järgmise nelja aasta jooksul hoiame kokku miljard eurot. No vabandust, 250 miljonit eurot aastas ei ole nagu nüüd küll mingisugune tohutu kärpimine, millest nad räägivad.
Kui teie otsisite kärpekohti rahandusministrina, siis ei olnud ka lihtne, ma mäletan, kuidas te rääkisite, te leidsite paarisaja miljoni jagu kärpekohti ja koalitsioonipartnerid ei tulnud kaasa. Kusjuures mainisite toona veel selliseid suuri avalikke teenuseid või kalleid avalikke teenuseid, mille arvelt võiks kärpida, aga ka ei tuldud kaasa. Andke nüüd nõu praegusele koalitsioonile, et missugused on need avalikud teenused, mida tegelikult ei ole vaja, mis on kunagi töösse pandud ja mis ei ole eesmärki täitnud.
Sellesse lõksu ma ei lähe, et hakkan nüüd siin koalitsiooni eest tegema ebapopulaarseid otsuseid, selle jaoks tuleb olla võimul, et ka ebapopulaarseid otsuseid teha. Ma tean muidugi, kus on need kohad, kus raisatakse, kus on kohad, kus varastatakse. Meil näiteks läks rahvusraamatukogu ehitamine peaaegu poole kallimaks – no mina saadaksin sinna auditi sisse. 40 miljonit eurot lihtsalt järsku lähevad asjad kallimaks, siin tuleks kõik lahti lasta, kes selle protsessiga seotud on.
See näitab sellist suhtumist meil Eestis, et kui sa lõhki ei aja rahakotti, siis sa oled loll, sest et kui sa säästlikult asju ajad, siis sa ei ole oma tööd õigesti teinud. Lõhki tuleb ajada ja siis tuleb riigilt raha juurde kerjata. Aga loomulikult tulla rääkima, et meil 17 miljardi eurosest riigieelarvest ei ole kuskilt midagi kokku hoida, lihtsalt ei vasta tõele. Küsimus on prioriteetides ja küsimus on tahtmises. Mina muidugi oleks lahendanud kogu praegust eelarveprotsessi hoopis teistmoodi, aga see on teine jutt, mina oleksin pigem külmutanud kulude kasvu ja soodustanud majanduskasvu, mis toob meile sisse.
Tuleme lõpetuseks korraks selle skandaali või kriisi juurde tagasi. Vaatame EKRE seisukohalt ka, et kui nüüd erakorralisi valimisi ei tule, Reformierakond on järgmised neli kolm pool aastat peaministripartei. Kes on see uus peaminister, keda teie tahaksite?
Tänane koalitsioon on Eesti kõigi aegade kõige äärmuslikum koalitsioon, aga Reformierakonnas loomulikult on ju mitmed leerid ja need leerid ei ole
tegelikult ära kadunud. Kaja Kallas on olnud üks kõige paindumatumaid ja ideoloogiliselt kramplikumaid meie vaenulikke poliitikuid Reformierakonna juhtkonnas. Loomulikult on seal teistsuguse juhtimisstiiliga inimesi, aga mina kindlasti absoluutselt ei sekku Reformierakonna juhi valimisse. Et need on erakondade siseasjad, aga ma lihtsalt arvan, et väga palju hullemaks kui Kaja Kallas ei saa minna.
Err.ee
