Marion Villemson (27) töötas neli aastat õpetajana ja õppis samal ajal ülikoolis korraga kolme eriala. Ühel hetkel tundis ta, et unetunde jääb väheks ja nii jätkata pole enam võimalik. Siiski tundis ta juba kuu aega hiljem, et igatseb kooli tagasi.
“Olin õpetamisega alustades lubanud, et kui ma end klassi ees päris iseendana ei tunne, siis lõpetan või teen pausi,” räägib Marion. Ta lisab, et kuigi sai õpetajaametist lahkumise järgselt mitmelt poolt negatiivse tagasiside osaliseks, siis sisimas teadis, et tolle hetke otsus on parem nii talle endale kui ka õpilastele. “Tegelikult sain juba kuu ajaga aru, et igatsen kooli tagasi. Paus õpetamisest avas minus justkui ka loomingulisema poole,” räägib ta ja lisab, et ülikoolist saadud kodutööd tulid sel perioodil eriliselt hästi välja.
Tee armastatud ametini
Ülikoolis õppis Marion geenitehnoloogiat ja elas aktiivset tudengielu. “Käisin Rändava bioklassi projektiga üle Eesti kooliõpilastele geenitehnoloogia-teemalist praktikumi läbi viimas ning pidasin populaarteaduslikke loenguid. Kogu see tudengiorganisatsioonides enese proovile panemine andis mulle mõista, et armastan üle kõige just auditooriumi ees seismist,” räägib ta.
“Aeg-ajalt oli näiteks tarvis midagi kaastudengitele selgitada. Sain siis seekaudu tagasisidet, et see tuleb mul hästi välja. Lisaks läksin bakalaureuseõpingute ajal tööle teaduse populariseerimise suunaga noortekeskusesse, kus juhendasin inseneeriateemalisi töötube nii lastele kui ka täiskasvanutele ning töötasin ka noorsootöötajana,” ütleb Marion ja lisab, et on alati olnud teadusest vaimustunud ja armastanud oma teadmisi ka teistega jagada.
Ülikoolipingist otse klassi ette
Viimasel bakalaureuseõppe aastal tundis naine, et tahaks oma erialaseid teadmisi veelgi rohkem edasi anda ning kandideeris Jõgevamaa Gümnaasiumi bioloogiaõpetajaks. Üllatus oli suur, kui ta sai teada, et ta sinna ka valiti. “Olin tol hetkel 22 ja asusin õpetama endast ainult mõned aastad nooremaid õpilasi. Aukartus oli sel hetkel muidugi suur, aga usun, et sain väljakutsega igati hästi hakkama.”
Peale esimest kahte aastat armus Marion õpetamisse ja asus samal ajal ka õppima ka Tartu Ülikooli gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja eriala magistriõppesse. “Kuna olin Jõgevamaa Gümnaasiumis lapsehoolduspuhkuse asendaja, siis pidin peatselt edasi liikuma. Minu õnneks vabanes koht Põlva Gümnaasiumis, kus asusin õpetama bioloogiat, teisel aastal lisaks ka keemiat,” räägib ta.
Puhkust peab oluliseks
Marion peab sisemiste piiride tunnetamist äärmiselt oluliseks, et pikalt liigse koormuse all töötamisele ei järgneks läbipõlemist. Seda kõikide ametite puhul. “Hindan väga, et õpetajatel on pikk suvepuhkus. Saan sel perioodil rahulikult akusid laadida ning silmaringi laiendada. Näiteks sel suvel olen otsustanud kohe pärast laulupeol osalemist ette võtta ühe suurima seikluse oma senises elus – minna suvel täiesti üksi Hispaaniasse Santiago de Compostela palverännakule.”
Marion räägib, et on alati olnud perfektsionist ja plaanide usku inimene. “Seekordse reisi puhul olen aga endale eesmärgiks seadnud vaadata, kuidas asjad spontaanselt juhtuma hakkavad,” räägib naine ja julgustab teisigi harjumuspärastest raamidest väljuma.
Kõik teed viivad kooli tagasi
Sügisest alustab Marion taas tööd koolis, sel korral Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasiumi keemia- ja bioloogiaõpetajana. “Kool võlus mind võimalusega õppeaineid lõimida – olen ju õppinud nii keemia-, bioloogia- kui ka füüsikaõpetajaks ning oleks patt jätta need teadmised kasutamata,” räägib ta. Samuti pole ta kunagi varem nii suures koolis õpetanud, mis on uus põnev väljakutse.
“Tahan kõigile südamele panna, et aeg-ajalt on oma armastatud ametist pausi tegemine täiesti aktsepteeritav. Kui teed oma tööd südamega, siis jõuad selleni alati tagasi,” ütleb Marion.
