Iga otsus peab arvestama keskkonnamõjudega. Praegu võib sellest vaid unistada.
Kas teate, millal võeti kasutusele sõna „keskkond“? Üsna hiljuti, alles siis, kui tekkis vajadus koondnimetuse järele, millega märgistada jõgede, metsa ja õhu saastumise probleeme. Soovime või mitte, aga selle sajandi kesksed märksõnad on keskkonnamuutused ja nendega kaasnevad kriisid. Olgu nendeks siis elurikkuse kadu, veevarude ja esmaste materjalide otsalõppemine või meid viimase aasta jooksul raputanud energiakriis.
Iga otsus peab arvestama keskkonnamõjuga
Eesti riik on endale võtnud keskkonna valdkonnas eesmärgid ja selge ülesande liikuda kliimaneutraalse majanduse poole. Meil on hulk kõlavaid loosungeid ja üldine arusaam, et on vaja keskkonnasõbralikumalt tegutseda. Samas oleme jätnud läbi rääkimata, kes, mida ja millal konkreetselt tegema või tegemata jätma peab.
Me ei saa loota, et meie inimesed ja ettevõtjad oskavad ise oma elu ja tegevusi Euroopa liidu ja Eesti riiklike eesmärkidele vastavalt kohandada. Olgu see siis eraisikute puhul suuremate otsuste tegemine (kodu soojustamine või küttesüsteem valik) või ettevõtete puhul uute tegevussuundade ja investeeringute planeerimine.
Vajame kliimaseadust, mis korrastaks kliimapoliitika alase õigusloome ning ajakohastaks vananenud regulatsioonide puntra. Lisaks on vaja kogu info ühte dokumenti koondada, et iga Eestis tehtav otsus arvestaks keskkonnamõjuga ja ei võimendaks kliimamuutust ega kahjustaks meie majandust. Eesti 200 paneks kliimaseaduse täitmise eest vastutama kliima- ja energiaministri.
Õnnestumise aluseks on ühiskondlik kokkulepe
Kliimaseaduse ettevalmistamine annab hea võimaluse ja põhjuse viia läbi arutelud, et jõuda ühisele arusaamisele rohepöörde detailide osas ja et sünniks ühiskondlik kokkulepe. Rohepööre hakkab mõjutama suurt osa meie tegemistest pika perioodi jooksul. Sellepärast on vajalike muutuste elluviimiseks väga oluline, et kõik inimesed oleksid ühes paadis.
Rahva rahulolu tagab vaid see, kui kõik tunnevad, et läheme vajalikus suunas, konkreetsed tegevused on jõukohased ning kellelegi ei ole liiga tehtud. Meie ettevõtjad väärivad õigusselgust ning investeerimiskindlust ja piirangute korral peame pakkuma õiglaseid leevendusmeetmeid. Kõik inimesed peavad mõistma muutuste vajadust, ning oma rolli ja vastutust. Riigi ülesanne on selgitada inimestele, kuidas me selle teekonna kõigile aktsepteeritaval moel läbime.
Kes vastutab energiapöörde mahamagamise eest?
Eesti energeetika häda on selles, et riigil puudub plaan ja viimase kümne aasta jooksul pole taastuvenergia osakaal peaaegu üldse suurenenud. Kes vastutab selle eest, et ainuüksi aasta jooksul on Eesti inimesed ja ettevõtted maksnud energia eest 1,2 miljardit rohkem kui aasta varem? Taastuvatest allikatest elektri tootmiseks on tehnoloogia olemas, arendajate huvi on suur ja regioonis on soodsate tootmisvõimsuste puudujääk. Võtame ennast nüüd kokku ja näitame, et me ei ole naabritest kehvemad ja suudame rajada oma taastuvenergia jõukuse.
Kõige soodsamad on tuule- ja päikeseelekter ning seetõttu tuleb kiiremas korras välja ehitada tuuleenergia võimsused (maismaa- ja meretuulepargid) ning päikeseparkide liitumise jaoks vajalikud võrgu võimsused. Muus osas tuleks arvestada Rohetiigri energia teekaardis esile tooduga. Paralleelselt tootmise suurendamisega peame vähendama energia raiskamist: anname ressursse juurde elamute renoveerimise ja energiatõhususe suurendamise programmidele.
Personaalses riigis on ressursside liikumine läbipaistev
Meil puudub ülevaade jäätmete liigiti kogumisest, nende tegelikust teekonnast ja lõplikust saatusest. Samuti on metsad inventeerimata ja puudub info tegelikust metsaraiest, sest raiemahtu arvestatakse vaid raielubade järgi. Selguse saamiseks on vaja teha järgmine samm digitaliseerimises. Personaalses riigis on kõigile näha materjalide liikumine, metsa ja maavarade hulk, mis kasutusse võetakse või alles jäetakse. Peale majandusliku kapitali üle arvepidamise peab meil olema ülevaade elurikkuse ja sotsiaalse kapitali kohta.
Esitame kriitilisi küsimusi
Liiga palju olulisi poliitilisi otsuseid või otsustamatust põhineb kõhutundel, või mis veel hullem, kellegi lobi tulemusel tekkinud seisukohtadel. Räägitakse palju teaduspõhisuse vajalikkusest, aga uuringuid ja raporteid, mis ei lähe kokku enda „talupojatarkusega“, ignoreeritakse. Eestile pikemas plaanis õigemate otsuste tegemiseks on vaja esitada kriitilisi küsimusi ja tutvuda mitme valdkonna teadlaste koondjäreldustega. Enne suuri strateegilisi otsuseid ja avaliku raha kulutamist peame olema kindlad, et meie otsuste tulemused ei kahjusta järgmiste põlvkondade heaolu, elurikkust ja meie ühist rahakotti.
Nelja miljardi eurone tšekk
Roheplaanide ellurakendamises on väga suur roll heal kommunikatsioonil ja probleemide asemel võimaluste rõhutamisel. Kindlasti aitab kliimategevuste populaarsusele kaasa, kui tuua esile, et Eestisse tuleb kõige suurem hulk Euroopa fondide raha inimese kohta. Roheleppega toimetulekuks mõeldud nelja miljardi eurone rahalaev toob leevendust, loob uusi võimalusi ning peaks veenma isegi kõige kangekaelsemaid skeptikuid.
Mulle väga meeldib mõte, et keskkonnaministeerium peaks keskenduma looduse kaitsmisele. Samas peame mõistma, et looduse kaitsmine tähendab arusaamist sellest, et keskkond on keeruline reaalsus piiratud ressurssidest. Usun sügavalt, et ainult koostöö viib edasi ja keskkonnateemadel peaksid poliitilised jõud seljad kokku panema. Meiega on see võimalik.
