Vaatasin Jüri Muttika intervjuud Ukraina muusikutega Tallinnas, Euroopa päeval. Jüri, kes räägib vene keelt perfektselt, esitas küsimusi eesti keeles. Ukraina noored mehed, kes oskavad samuti vene keelt lapsest saadik, vastasid ukraina keeles… Seda see sõda teeb – sa hakkad vihkama ja põlgama agressori emakeelt nii palju, et sa ei taha „tema“ keeles enam kunagi mitte ühtegi sõna rääkida. Aga need on alles õied…
See sõda on lõhkunud ära perekonnad. Need, kes elavad väljaspool Venemaad ja näevad Venemaad sõjakurjategijana, ei saa oma Venemaal elavate sugulastega sõja teemal isegi rääkida. Paljud on vanemategagi suhtluse lõpetanud põhjusel, et mitte ärritada ennast ning mitte viia endast välja eakat ema-isa. Kui vaikimine muutub piinavalt pikaks ja püütakse uuesti kontakt luua, siis räägitakse telefonitsi kõigest muust peale sõja.
Kas jätate maha lapse või kohvri?
Tegelikult ei unustata sõda mitte hetkekski. Inimene võib magada, süüa, vaadata filmi või tärkavat loodust, aga kuklas pakitseb ikkagi teadmine, et seal, kodumaal, kodus käib sõda. Rääkisin ukrainlannaga, kes põgenes ida-Ukrainast koos tütre ja tütretütrega. Kohvrit ei saanud kaasa võtta, sest autos polnud selleks kohta. Põgenikke oli autos kokku kaheksa, nii et autojuht, kes iga „reisija“ pealt röögatult teenis, küsis otsesõnu: kas jätate maha lapse või kohvri? Ja tõesti – kui sa oled maha jätnud juba nii kodu kui kodumaa, siis mis loeb selle kõrval mingi kohvritäis riideid?
Loe edasi SIIT
Allikas. Õhtuleht.ee
