“Mida väiksemad sissetulekud ja madalam haridustase, seda sagedamini esineb ka depressiooni,” kinnitab Tervise Arengu Instituudi (TAI) värske uuring. Samal ajal saadakse arstilt haiguse diagnoosi märksa harvemini kui suurema sissetulekuga elanikkonna seas, kuna psühhiaatrite ootejärjekorrad on pikad, raha eraarstile minekuks aga napib.

„Sotsiaalmajanduslikud tegurid on vaimse tervise puhul väga olulised ja väärivad ka tähelepanu,“ rääkis TAI vanemteadur ja suuremahulise Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu juht Kenn Konstabel Tervise Arengu Instituudi rahvatervise konverentsil.
Samas osutas Konstabel huvitavale vastuoksusele: „Küsides, kas minu elukoha maakond ja isiklik sissetulek on ikkagi kõige olulisemad asjad, mis mu vaimset tervist määravad, siis peab vastama, et ei. Küsides aga edasi, kas samad asjad määravad meie rahvastiku vaimset tervist, siis on vastuseks kindel jah.“
Eesti inimeste seas on kõige sagedamini levinud vaimse tervise häireteks meeleoluhäired, milleks on enamasti depressioon. Samuti üldistunud ärevus. „Tähelepanu peab pöörama aga sellele, et sugugi mitte kõik, kel on ka nende haiguste tunnused, ei saa raviks vajalikku diagnoosi,“ märkis Konstabel. Huvitav on seegi, et samal ajal, kui naiste puhul meeleoluhäirete ja depressiooni diagnoosimise osakaal pigem suureneb, siis meestel see hoopis väheneb.
Põhjused võivad olla muu seas kultuurilised, kuna naiste puhul aktsepteeritakse enam probleemide tunnistamist ja abi otsimist, samas kui meeste juures peetakse seda siiamaani „nõrkuseks“ – eeskätt just vanemates põlvkondades.
Kõige enam mõjutab rahaline olukord
Lisaks soole on aga mitmeid muidki sotsiaalmajanduslikke taustategureid, mis on Eesti rahvastiku vaimse tervisega otseselt seotud. „Eluga rahulolu indeksit arvutatakse valemi põhjal, mis arvestab kodaniku sugu, vanust, ametlikku sissetulekut, maakonda, haridust ja tööstaatust,“ rääkis Konstabel. Teaduri sõnul moodustavad kõik need tegurid ligemale kümme protsenti eluga rahulolu varieeruvusest meie rahvastikus.
„Natuke subjektiivsemaks taustateguriks on rahaline olukord, mis mõjutab vaimset tervist ehk kõige rohkem. Siin on korrelatsioon oluliselt näha: rahaline olukord on tugevas seoses eluga rahuloluga,“ kinnitas Konstabel ehk rahva seas niigi tuntud tõsiasja, mida nüüd ka kogutud andmed ja nende metoodiline analüüs tõendab.
Ka depressiooni puhul on vanus ja sugu suurema kaaluga kui tavaliselt, esinedes tihtipeale enam just naiste ja vanema elanikkonna seas. „Maakondadest tasub paraku esile tõsta eeskätt Ida-Virumaad, kus on eluga rahulolu jätkuvalt kõige madalam, ehkki depressiooni diagnoosi on teiste maakondadega võrreldes vähem. Põhjus sai eelnevalt ka välja öeldud: diagnoosimiseks on esmalt vaja arsti juurde jõuda, paraku on see vähem kindlustatute hulgas raskem kui paremini kindlustatute seas,“ nentis Konstabel.
Seevastu kõige rohkem on oma eluga rahul Läänemaa inimesed, kusjuures selle maakonna naistel on ka kõige pikem tervena elatud elu. „Ehk on nende kahe asja vahel mingit laadi seos,“ heitis TAI vanemteadur õhku ka küsimuse.
Geneetika, elujärg ja tervisekäitumine
Vaimset tervist mõjutavad teaduri sõnul eeskätt geneetilised, siis sotsiaalmajanduslikud tegurid ja lõpetuseks isiklik tervisekäitumine. „Häirete päritavus on mõnevõrra erinev: näiteks skisofreenial ja bipolaarsel häire puhul on see suurem kui 80%, depressiooni puhul jääb aga umbes 30-40% ja ärevushäiretel 30-60% vahemikku. Oluline on mõista, et geneetilised tegurid pole ainumääravad ega tähenda, nagu ei saaks vaimse tervise häiret ravida või ennetada,“ kinnitas teadur.
Depressiooni esinemine on otseselt seotud ka inimese haridustasemega. Mida madalam see on, seda suurem on ka meeleoluhäire esinemise tõenäosus. „Kehvem haridus tähendab enamasti ka kehvemat elujärge. Seega näeme siin üldist seaduspära, mis kehtib nii vaimse kui füüsilise tervise puhul – mida viletsamad on olud, seda viletsam on ka tervis. Kuigi tervislik toit ja elustiil ei pea olema majanduslikel põhjustel täiesti kättesaamatud, siis võivad kitsikusest tingitud probleemid tekitada jällegi pidevat stressi, mis omakorda vaimse tervise halvenemiseni viib,“ rääkis teadur.
Ka isiklik tervisekäitumine seostub sageli haridustasemega. „Statistiliselt võttes näeme näiteks seda, et mida madalam haridus, seda rohkem inimesed ka suitsetavad. Nüüd võib küll küsida, kumb tekitab kumba – kas kehvem haridus põhjustab suitsetamist või tingib suitsetamine kehvemat haridust. Vastuseid sellistele küsimustele on paraku raske leida, aga kahtlemata on ümbritseval keskkonnal tervisekäitumise kujunemisel oma roll – madalama haridustaseme korral ei pruugi näiteks suitsetamise ohtlikkus inimesele päriselt teada olla. Või siis lihtsalt ei hoolita sellest, sest kõik ümberringi juba teevad nii – miks siis minagi oma tervise pärast muretsema peaksin,“ märkis Konstabel.
Samas rõhutas TAI vanemteadur, et riigi poolsetest ennetusprogrammidest – kuhu praegustel aegadel valdavalt tähelepanu suunatakse – pole suuremat kasu nende seas, kellel vaimse tervisega juba tõsised probleemid tekkinud ning kes vajavad ikkagi psühhiaatrilist ravi. „Meil on palju ennetusprogramme, aga samal ajal näeme, et ennetus pole sellisel kujul, et meie rahvastiku vaimset tervist ka päriselt mõjutada, inimesteni veel jõudnud,“ rääkis Konstabel.
Inimesed hoidku tervist, riik võimaldagu arstiabi
Teaduri sõnul on ennetuse kõrval hoopis teiseks küsimuseks ravijärjekorrad ja see, paljud neist inimestest, kellel abi vaja on, ka piisavalt kiiresti psühholoogi või psühhiaatri jutule jõuavad. „Kui inimene helistab, et aega kinni panna, ja talle öeldakse, et helistage kolme kuu pärast uuesti, praegu pole võimalik vabadest aegadest isegi rääkida, siis ei lähe selle inimese nimi abi otsijana isegi mitte kirja. Võimalik, et ta otsib abi erasüsteemist, aga selleks peab olema piisav sissetulek, et kindlustusega kaetud tervishoiusüsteemi välist tuge saada,“ nentis teadur.
Ka sissetulekute põhjal elanike vaimset tervist hinnates nähtub, et nende seas, kelle sissetulek jääb nulli euro ja miinimumpalga vahele, on ka depressiooni riskiskoor suurem kui ühegi teise grupi puhul. Samal ajal saavad haiguse diagnoosi märksa vähemad ning hoopis vähem käiakse ka psühhiaatri juures. „Seega on madalama sissetulekuga inimestel põhjust psühhiaatri juurde minna sama palju või veel rohkemgi, kui kõrgema sissetuleku puhul, aga vajalikku abi saadakse samal ajal hoopis vähem,“ tõdes Konstabel.
Kokkuvõtteks kinnitas TAI vanemteadur, et meil kõigil on lihtsad asjad, mida me oma vaimse ja füüsilise tervise parandamiseks teha saame – nagu tervislik toitumine ja elustiil, alkoholi tarvitamise vähendamine, suitsetamisest loobumine ja nõnda edasi –, aga samas on tõde ka selles, et iseenda tervisekäitumise muutmine ei pruugi alati nii lihtne olla, kui tahaks. Seega peavad inimesed enda tervisele küll senisest rohkem tähelepanu pöörama, aga ka riik peaks tegema kõik endast oleneva, et vajalikud vaimse tervise teenused oleksid kättesaadavad kõikides rahvarühmades sõltumata nende east, sissetulekust või asukohast ka kättesaadavad oleksid. „Tegelikult oleks meil vaja ülepea uurida, kui hästi ennetuspoliitika mõjub, et teha järeldusi selleks, kuidas rahvastiku vaimse tervise parandamise osas edasi liikuda,“ leidis TAI vanemteadur Kenn Konstabel.
Kenn Konstabel on TAI vanemteadur ja esimese suuremamahulise Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu juht. Teadustöös on ta keskendunud eelkõige vaimse tervise ja tervisekäitumise, aga ka vaimse tervise ja sotsiaalmajanduslike tegurite vaheliste seoste uurimisele. Neid teemasid on ta käsitlenud ka käesoleval aastal avaldatud Eesti inimarengu aruandes „Vaimne tervis ja heaolu“
