Atlandi ookeani Golfi hoovuse peatumisel oleksid katastroofilised globaalsed tagajärjed ning sellel ei tohi lasta juhtuda, ütlevad teadlased.
Kliimateadlased on tuvastanud hoiatavaid signaale, mis viitavad Golfi hoovuse, ühe maailma suurima võimaliku murdepunkti nii-öelda kokkuvarisemisele.
Teadlased tuvastasid Golfi hoovuse, teise nimega Atlandi ookeani meridionaalne pöördringlus (ingl Atlantic Meridional Overturning Circulation – AMOC), „peaaegu täieliku stabiilsuse kadumise viimase sajandi vältel.” Hoovused on juba niigi viimase 1600 aasta kõige aeglasemal tasemel, kuid uued andmed näitavad, et nüüd võidakse olla jõudnud täieliku seiskumise äärele.
Sellisel sündmusel oleksid katastroofilised tagajärjed üle kogu maailma, häirides tõsiselt vihmasid, millest sõltub miljardite inimeste toit nii Indias, Lõuna-Ameerikas kui ka Lääne-Aafrikas. See tooks kaasa ka tormide sagenemise ja temperatuuri langemise Euroopas ning tõstaks merevee taset Põhja-Ameerika idarannikul. Lisaks asetaks see nii Amazonase vihmametsa kui Antarktika jääkihi veelgi suuremasse ohtu.
AMOC-i toimimise keerukus ning teadmatus tulevase globaalse soojenemise taseme osas muudavad hoovuse kokkuvarisemise ligikaudse aja ennustamise võimatuks. See võib juhtuda järgmise kümnendi või kahe jooksul või ka alles mitme sajandi pärast. Igal juhul ei tohi selle kolossaalsete tagajärgede pärast lasta sellel kunagi juhtuda, ütlevad teadlased.
Kliimateadlased on tuvastanud hoiatavaid signaale, mis viitavad Golfi hoovuse, ühe maailma suurima võimaliku murdepunkti nii-öelda kokkuvarisemisele.
„Tõsiasi, et märgid hoovuse destabiliseerumisest on juba nähtavad, on miski, mida ma ei oleks osanud oodata ja see hirmutab mind,” ütles Niklas Boers Potsdami kliimamõju-uuringute instituudist (ingl Potsdam Institute for Climate Impact Research) Saksamaal, kes teadustöö läbi viis. „See on miski, millel lihtsalt ei tohi lasta juhtuda.”
Ei ole teada, milline CO2 kogus atmosfääris tooks kaasa AMOC-i seiskumise, ütles Boers. „Seega ainus, mida me teha saame, on hoida süsinikdioksiidi emissioon nii madalal tasemel kui võimalik. Niivõrd ulatuslike tagajärgedega sündmuse toimumine muutub tõenäolisemaks iga atmosfääri paisatava CO2 grammiga.”
Teadlased tunnevad üha suuremat muret võimalike „murdepunktide” pärast, mis võivad halvima stsenaariumi korral kaasa tuua kiired, ulatuslikud ja pöördumatud muutused globaalses kliimas. Boers ja tema kolleegid teatasid mais, et märkimisväärne osa Gröönimaa jääkattest on nihkunud rannikule, ähvardades ulatusliku merevee taseme tõusuga. Teised on hiljuti leidnud, et Amazonase vihmamets eritab nüüdseks rohkem CO2, kui ta ise suudab siduda, ning 2020. aasta Siberi kuumalaine tagajärjel eraldus atmosfääri murettekitavates kogustes metaani.
2019. aastal läbi viidud analüüsi kohaselt on võimalik, et oleme mõned murdepunktid juba ületanud, põhjustades sellega „eksistentsiaalse ohu kogu tsivilisatsioonile”. Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (ingl Intergovernmental Panel on Climate Change) poolt 9. augustil avaldatud raport annab ülevaate praegusest kliimakriisi olukorrast.
Boersi teadustöö kohta ajakirjas Nature Climate Change avaldatud artikkel kannab pealkirja „Varased vaatluspõhised hoiatussignaalid AMOC-i kokkuvarisemise kohta” (ingl Observation-based early-warning signals for a collapse of the AMOC). Jääkiht ja muud andmed viimasest 100 000 aastast näitavad, et AMOC-il on kaks olekut: kiire ja tugev, nagu see on olnud viimastel aastatuhandetel, ning aeglane ja nõrk. Andmed näitavad, et kasvav temperatuur võib panna AMOC-i ootamatult, lausa 10 kuni 50 aastaga ühest olekust teise üle minema.
AMOC-ile annab jõudu tihe soolane merevesi, mis Atlandi ookeani suubub, kuid Gröönimaa jäämägede sulamisel ookeani voolav magevesi aeglustab seda protsessi varem, kui kliimamudelid ennustasid.
Sündmusel oleksid katastroofilised tagajärjed üle kogu maailma, häirides tõsiselt vihmasid, millest sõltub miljardite inimeste toit nii Indias, Lõuna-Ameerikas kui ka Lääne-Aafrikas. See tooks kaasa ka tormide sagenemise ja temperatuuri langemise Euroopas ning tõstaks merevee taset Põhja-Ameerika idarannikul.
Boers kasutas võrdlust tooliga, et kirjeldada, kuidas muutused ookeani temperatuuris ja soolsuses toovad esile AMOC-i ebastabiilsuse: tooli lükkamine muudab selle asendit, kuid ei mõjuta selle stabiilsust, kui kõik neli jalga maha jäävad; tooli kallutamine muudab aga nii selle positsiooni kui ka stabiilsust.
Kaheksa viimase 150 aasta jooksul kogutud üksteisest sõltumatut andmestikku temperatuuri ja soolsuse kohta võimaldasid Boers’il tõestada, et globaalne soojenemine vähendab lisaks voolamise mustrite muutmisele tõepoolest ka hoovuste stabiilsust.
Analüüsis järeldati: „AMOC-i aeglustumine viimaste kümnendite jooksul võib olla seotud peaaegu täieliku stabiilsuse kadumisega viimase sajandi vältel ning AMOC võib olla jõudnud kriitiliselt lähedale nõrgale ringlusele üleminemisele.”
Levke Caesar Maynoothi Ülikoolist Iirimaal, kes teadustööga seotud ei olnud, ütles: „Uurimismeetod ei luba prognoosida võimaliku peatumise täpset aega, kuid analüüs esitab tõendid selle kohta, et AMOC on juba oma stabiilsuse kaotanud, mis minu jaoks on hoiatussignaal, et me võime olla jõudnud oodatust lähemale AMOC-i murdepunktile.”
David Thornalley Londoni Ülikooli kolledžist, kelle teadustöö näitas, et AMOC on oma 1600 aasta kõige nõrgemas olekus, ütles: „Märgid kaduvast stabiilsusest on murettekitavad. Kuid me ei tea endiselt kindlalt, kas kokkuvarisemine toimub või kui lähedal me sellele oleme.”
Allikas: https://makroskoop.ee/
