Kala ja kalatoodete tarbimine maailmas on viimase 56 aasta sees kasvanud keskmiselt kolm protsenti aastas, edestades sellega kõikide teiste loomset päritolu valkude, nagu liha, piim ja munad, kasvutrende.
Kalanduse ja vesiviljeluse olulisest rollist nii toitumises kui ka toidu tootmises annab hea ülevaate ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) koostatud maailma kalanduse ja vesiviljeluse olukorra raport [1], mis avaldati 2022. aasta juunis.
Kalapüügi- ja vesiviljelussektori arengutest tegid raporti põhjal ülevaate Maaeluministeeriumi kalamajandusosakonna vee-elusressursside väärindamise ja turustamise valdkonna peaspetsialistid Kairi Šljaiteris ja Laura Freivald-Heapost.
Kalapüügi- ja vesiviljelustoodangu trendid
2020. aastal oli kalapüügi- ja vesiviljelustoodang maailmas kokku rekordilised 214 miljonit tonni. Sellest 35,1 miljonit tonni moodustasid vetikad, 90,3 miljonit tonni püütud kalad (sh 11,5 miljonit tonni kala siseveekogudest) ja 87,5 miljonit tonni kasvatatavad veeloomad (erinevad kalaliigid, vähilised jne).
Võrdluseks oli Eestis kalapüügi kogutoodang 2021. aastal 72 428 tonni ehk 3% vähem kui 2020. aastal[2]. Lisaks sellele müüsid kalakasvatusettevõtted Statistikaameti andmetel 2021. aastal 849 tonni kaubakala ja vähki[3].
Kuigi Eesti kalapüügi- ja vesiviljelustoodangu maht on viimastel aastatel näidanud kerget vähenemistendentsi, siis 2030. aastaks prognoositakse ülemaailmset kalapüügi- ja vesiviljelusmahu kasvu 202 miljoni tonnini aastas. Sellest üle poole ehk 106 miljonit tonni annab vesiviljelus ning 96 miljonit tonni saadakse kalapüügilt. Sealjuures suudab inimkond ajas tooret üha tõhusamalt ära kasutada, vähendades sellega toidukadude ja jäätmete teket.
Võrreldes varasemate aastatega on looduslikult püütud kala osakaal globaalselt vähenenud – selle peamisteks põhjusteks peetakse nii COVID-19 pandeemia mõju kui ka Hiina püügimahu langust. Sõltuvalt piirkonnast tingis pandeemia püügi ajutisi peatamisi ning häiris vesiviljeluses tootmistsükli toimimist. Eriti haavatavasse olukorda sattusid näiteks väikese ja keskmise suurusega ettevõtted. Siseveekogude toodangust püüti kaks kolmandikku Aasias, kusjuures esimest korda saavutas India juhtpositsiooni Hiina ees.
Vesiviljeluse [4] osakaal püügi suhtes on jätkuvalt aeglases tõusutrendis – 2020. aasta seisuga moodustab vesiviljeluse tooraine maailma kalapüügi ja vesiviljeluse kogutoodangust 49,2%. Vesiviljeluses on suurima toodangu andjad samuti Aasia riigid – Hiina ja Indoneesia.
FAO üks kestliku arengu eesmärke on säilitada ja kasutada säästvalt nii ookeane, meresid kui ka üleüldiselt mereressursse. Kalandus on valdkond, mis pakub rohkelt võimalusi nälja vähendamiseks ja inimeste toitumise parandamiseks, samuti vaesuse leevendamiseks. Seda kõike toetab vesiviljeluse kasvupotentsiaal, mis on vajalik kasvava elanikkonna vajaduste rahuldamiseks [5].
Ühest küljest on looduslikud kalavarud maailmameredes jätkuvas languses. Samas on keskmiselt 60% loodusest püütavatest kalaliikidest aktiivsest püügitegevusest hoolimata taastuvad. 7,2% kõigist maailma kalaliikidest sobiks inimtoiduks, kuid seni pole suudetud nende kõigi söömist piisvalt atraktiivseks muuta.
Kalavarude seisundi järjepidev teaduslik hindamine, olukorda parandavate meetmete võtmine ja levitamine ning uudsete kestlike võtete rakendamine kasvatab kalavarusid. See toetab toiduga kindlustatust ja ka elanikkonna mitmekesist toitumist, suurendades rannakogukondade heaolu ja kasvatades majandust.
Lisaks nimetatule on FAO loomas lihtsasti rakendatavat mõõdikute süsteemi, et ka vähearenenud riikidel oleks võimalik hinnata oma püügitegevuse mõju kalavarude olukorrale ning vajadusel seda reguleerida, et saagid säiliks ka tulevikus.
Kala tarbimise mõju majandusele
Globaalselt on 58,5 miljoni inimese sissetulek seotud kalapüügi- ja vesiviljelussektori tegevusega. Neist 35% on seotud vesiviljelusega ja see osakaal kalapüügi suhtes üha kasvab.
Maailma kaluritest ja kalakasvatajatest 84% tegutseb Aasias. 2020. aasta andmetel oli maailmas ligi 4,1 miljonit kalalaeva, millest lausa kaks kolmandikku paiknes Aasias. Kui vaadata sektoris töötajate soolist jaotust, siis naiste esindatus kalandusvaldkonnas on märkimisväärne just töötlemise etapis ja nad eelistavad töötada eelkõige osakoormusel.
Majanduslikult kõige kõrgema väärtusega liikide rühmad on juba mitu aastat tuunid, peajalgsed, krevetid ja merivähid – nende saagid on püsinud võrreldes varasemaga samal tasemel.
Kalapüügi- ja vesiviljelussaagi töötlemine on viimase 60 aasta jooksul oluliselt muutunud ja arenenud. Kui veel 1960ndatel aastatel tarvitati kalapüügi- ja vesiviljeluse kogutoodangust inimtoiduks ainult 67%, siis 2020. aastal juba 89%. Osa toorainest, mida pole võimalik inimtoiduks kasutada, läheb peamiselt kalajahu või -õli, aga ka loomasööda tootmiseks. Üha enam osatakse ka vähendada kalatoodete töötlemise keskkonnajalajälge, kasutades ära töötlemise käigus tekkivad kõrvalsaadused. Prognooside kohaselt ollakse 2030. aastaks võimelised kasutama inimtoiduks 90% kalapüügi- ja vesiviljeluse kogutoodangust – sellisel juhul oleks keskmine tarbimine aastas 21,4 kg inimese kohta.
Kalapüügi- ja vesiviljelustoodete globaalne tarbimine on alates 1960ndatest aastatest kasvanud keskmiselt 3% aastas, ületades kahekordselt maailma rahvastiku keskmist aastast juurdekasvu. 2019. aastal tarbiti maailmas kalapüügi- ja vesiviljelussaaduseidkeskmiselt rekordilised 20,5 kg aastas inimese kohta. Kõige selle juures tuleb arvestada, et keskmised väärtused peidavad endas märkimisväärseid piirkondlikke erinevusi. Lisaks on täheldatud seost, et tarbimine elaniku kohta aastas kasvab riikides, kus inimeste majanduslikud võimalused on üle keskmise.
Eestis süüakse kala pigem üha vähem. Kui 1970. aastal tarbiti meil elaniku kohta kala veel 30 kg aastas, siis 1980. aastal 25 ja 1989. aastal umbes 23 kg. Värskeima, 2020. aastal Eesti Konjunktuuriinstituudi tehtud uuringu kohaselt on aga kalatoodete kogutarbimine Eestis langenud koguni kõigest 15 kg-ni elaniku kohta aastas. Euroopa kalandus- ja vesiviljelustoodete seirekeskuse (EUMOFA) andmetel on aga Euroopa Liidus kala tarbimine jäänud püsima 24–25 kg piiresse inimese kohta aastas. Nende värskeimad andmed näitavad Euroopa Liidu keskmise tarbimise koguseks 23,97 kg inimese kohta aastas.
Jätkuv kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tarbimise kasv mõjub hästi rahvusvahelisele kaubandusele. Kala tarbimist soodustab kõigis maailma regioonides inimeste majandusliku olukorra paranemine, linnastumine, paremad saagi käitlemis- ja müügivõimalused ning toitumisharjumuste muutumine. Peamiselt eksporditakse erineval viisil säilitatud (enamasti külmutatud) kalapüügi- ja vesiviljelustooteid.
Kalapüügi- ja vesiviljelustoodete rahvusvahelise kaubavahetuse väärtus on pikalt kasvanud. Seda mõjutavad majanduslikult olulist väärtust omavate liikidega kauplemise kasvutrend ja mitmesugused lisandväärtust andvad töötlemisvõtted. Suurimad eksportijad on stabiilselt Hiina, Norra ja Vietnam ning suurim importija on Euroopa Liit.
Kasvutrendist hoolimata on rahvusvaheline kaubandus kasvanud aeglasemalt kui iial varem, kuna kalapüük on piiratum ja lisaks kammitsevad kasvu sööda kõrged hinnad. Sellise hinnatõusu on tinginud eelkõige inimeste parem elujärg ja rahvastiku kasv, mille tulemusena on nõudlus suurem kui toodanguvarud.
Kala kõlab hästi
Käesoleva aasta on FAO kuulutanud rahvusvaheliseks rannakalanduse ja vesiviljeluse aastaks [6]. Sellega soovitakse tähelepanu juhtida eelkõige väikesemahulise kalanduse ja kalakasvatustega tegelevatele ettevõtetele.
Siinkohal on hea mõelda ka kala tarbimisele Eestis, mis on juba aastaid stabiilses langustrendis. Tarbimise taastamiseks on Maaeluministeerium lükanud käima isuturunduse kampaania „Kala kõlab hästi“ [7]. Selle eesmärgiks seati tõsta 2024. aastaks Eestis kala ja kalatoodete tarbimine 20 kg-ni inimese kohta aastas.
Kohalike kalatoodete tarbimise soodustamiseks on Eesti kalatootjate kontaktid koondatud interaktiivsele kaardile [8], tänu millele saab hankida toitu otse allikast.
Kokkuvõte
Kalandus ja vesiviljelus on üks kiiremalt arenevaid majandussektoreid maailmas. Selle alla ei kuulu ainult kalad, vaid ka vetikad ja muud veeloomad.
Peamine vesiviljelustoodang ja püügisaak tuleb Aasiast, moodustades umbes poole kogu maailma vetest pärinevast saagist.
Sektori ettevõtted on muutunud ajas üha tõhusamaks ning nüüdseks suudetakse kasutada ära suurem osa kogu saagist, sealhulgas ka tootmise kõrvalsaadustest. Peaaegu 90% toodangust läheb toiduks ja ülejäänust valmistatakse muid vajalikke tooteid.
Kuigi mujal maailmas on näha, et kalapüük kasvab jõudsalt ja iga aastaga süüakse üha rohkem kala, siis Eestis on näha vastupidist trendi. Nelja aastakümnega on kala tarbimine meil vähenenud umbes 15 kilo võrra inimese kohta aastas. Selleks, et panna eestlased rohkem kala sööma, on Maaeluministeerium lükanud käima isuturunduskampaania „Kala kõlab hästi“. Kampaania eesmärk on tõsta kala keskmist tarbimist viie kilo võrra aastas.
[1] „The State of World Fisheries and Aquaculture 2022“ (FAO 2022),
[2] „Põllumajanduse, kalanduse ja toiduainetööstuse ülevaade, 2021“ (Maaeluministeerium 2022)
[3] „Eelmisel aastal kahekordistus toidukalamarja müük, kasvatatud kaubakala müük aga vähenes“ (Statistikaamet 2022)
[4] Vesiviljelus tähendab erinevate veeloomaliikide (sh vetikate) kasvatamist nii mere-, siseveekogu- kui ka rannikukasvandustes.
[5] „Sustainable Development Goals: Conserve and sustainably use the oceans, seas and marine resources“ (FAO)
[6] maablogi.wordpress.com/2022/02/04/saa-osa-rahvusvahelisest-rannakalanduse-ja-vesiviljeluse-aastast/
[8] https://kalatooted.kalateave.ee/
Alliaks: https://maablogi.wordpress.com/
