Kui mõelda, milline ese kodus on kõige mustem, vastab enamik inimesi kõhklemata, et selleks on tualett. Tualettpott on pidevas kokkupuutes inimjäätmetega ning seostub loomulikult bakterite ja mustusega. Üllataval kombel ei ole see aga vannitoa kõige saastunum koht. Tegelikult leidub üks igapäevane ese, mida kasutame mitu korda päevas ja mis sisaldab sageli rohkem baktereid kui tualett ise. Selleks on hambahari.
Vannituba on üks bakteririkkamaid ruume igas kodus. Soe, niiske ja sageli kasutatav keskkond loob ideaalsed tingimused mikroorganismide paljunemiseks. Tualetis leidub baktereid, mis on seotud väljaheidetega, sealhulgas E. coli, enterokokid ja klebsiellad, mis võivad põhjustada seedehäireid ja kuseteede infektsioone. Ka kraanikauss ei ole nii puhas, kui esmapilgul tundub, sest sinna kogunevad toidujäägid, seebikiht ja niiskus, mis soodustavad stafülokokkide ja pseudomoonaste levikut. Dušš ja vann pakuvad samuti bakteri- ja hallitusekasvuks sobiva keskkonna ning vannitoa põrand kannab endas mustust ja mikroobe, mis levivad jalanõude ja paljaste jalgade kaudu.
Kõigi nende pindade kõrval osutub hambahari aga kõige ootamatumaks ja samas kõige saastunumaks esemeks. Hambahari on pidevalt märg, sellele jäävad toidujäägid ja suubakterid ning sageli hoitakse seda tualetile väga lähedal. Uuringud on näidanud, et hambaharjadel leidub suures koguses streptokokke ja laktobatsille, mis on küll suus loomulikud, kuid mustal hambaharjal võivad need soodustada kaariese, igemepõletiku ja halva hingeõhu teket.
Olukorda muudab veelgi tõsisemaks see, et iga tualetipoti loputamisega paiskub õhku mikroskoopiline veepilv, mida nimetatakse tualetipilveks. See võib sisaldada väljaheidetega seotud baktereid ning settida ümbritsevatele pindadele, sealhulgas katmata hambaharjale. Nii võib hambahari muutuda vahendiks, mille kaudu satuvad suhu bakterid, millel ei ole seal mingit kohta.
Kuna hambaharja kasutatakse mitu korda päevas, mõjutab selle puhtus otseselt nii suuõõne kui ka üldist tervist. Bakterite korduv sattumine suhu võib põhjustada hammaste lagunemist, igemepõletikku, püsivat halba hingeõhku ning teatud juhtudel ka tõsisemaid infektsioone, eriti kui suus on väikesed haavandid või veritsevad igemed. Kuna suu tervis on tihedalt seotud südame, immuunsüsteemi ja ainevahetusega, ei ole määrdunud hambahari sugugi tühine probleem.
Õnneks on võimalik bakterite hulka hambaharjal märgatavalt vähendada. Oluline on hoida hambahari võimalikult kaugel tualetist, loputada see pärast igat kasutuskorda hoolikalt puhta veega ning lasta sel täielikult kuivada. Niiskus soodustab bakterite kasvu, seega ei ole soovitatav hoida hambaharja suletud anumates, kui see on veel märg. Hambaharju ei tohiks kunagi jagada ning need tuleks vahetada iga kolme kuu järel või varem, kui harjased on kulunud või inimene on olnud haige. Aeg-ajalt võib hambaharja ka desinfitseerida, näiteks antibakteriaalse suuvee või sooda ja vee lahusega.
Vannitoa hea ventilatsioon aitab samuti vähendada bakterite levikut, sest kuivem õhk ei soosi mikroobide paljunemist. Regulaarne koristamine ja teadlikud harjumused loovad keskkonna, kus riskid on väiksemad.
Kuigi võib olla šokeeriv mõelda, et ese, mis peaks suud puhastama, on tegelikult üks kodu mustimaid, annab teadlikkus võimaluse olukorda parandada. Õige hoolduse ja tähelepanuga saab hambaharja hoida puhtamana ning kaitsta nii oma suu tervist kui ka kogu organismi. Järgmine kord, kui mõtled tualetile kui kodu mustimale kohale, tasub pilk pöörata hoopis kraanikausi servale – just seal võib peituda suurim bakteriallikas.
Loe teisi huvitavaid teemasi SIIT
