Ma vahel tunnen, et olen maailmas üksi. See tunne ei ole pidev ega lõhestav, kuid piisavalt jõuline, et panna mind aeg-ajalt peatuma ja sügavalt sisse hingama, mõistmaks oma kohalolu selles suures ja keerulises maailmas. See on kui sosin vaikuses, kerge tuulepuhang, mis käib üle mu hingemaastiku ja paneb mind tundma end haavatavana ja alasti, tuhandete nähtamatute pilkude ees, mis tegelikult ei pruugi olemas ollagi.
Kõige rohkem valdab mind see tunne inimeste keskel, suminas, kus igaühel on oma siht, oma mõtted ja plaanid. Kus kõik näivad olevat omavahel seotud nähtamatute niitidega, mis minust mööda lähevad, ei haaku minuga, ei seo mind teistega. See on paradoks – tunda end üksildasena keset inimeste merd. Mõnikord on see tunne teravam, kui ma vaatan rahvarohkel tänaval möödakõndivaid paarikesi, kelle sosinad ja naerupahvakud jõuavad minuni nagu kauged ja kättesaamatud signaalid teiselt planeedilt. See tuletada mulle meelde, et jagatud hetked, need kõige tavalisemadki, on tegelikult väga erilised.
Üksinduse tundega kaasneb mõnikord ka raskusaste, nagu oleks õhk mu ümber tihenenud ja igapäevased tegevused nõuavad rohkem energiat. Hommikune ärkamine, tööle minek, naeratamine kohvikus ettekandjale – need on toimingud, mis nõuavad teadlikku pingutust, nagu ujuksin vastuvoolu, kui kõik teised liuglevad mööda laskuvat jõge.
Kuid see tunne ei ole ainult koorem. See on ka õpetaja. See on sunnitud mind vaatama sügavamale iseendasse, otsima ühendust oma sisemusega. Olen avastanud, et kui ma peatun ja vaatan tõeliselt, leian maailma, mis on sama rikas ja keeruline kui see väljaspool. Minu mõtted, unistused ja lood – nad kõik elavad minus, tehes mind sama avaraks ja avastamist väärivaks kui iga uus koht või uus suhe.
Olen õppinud, et üksindus ei ole tingimata midagi, millest üle saada, vaid midagi, millega koos eksisteerida, mõnikord isegi tähistada. See võib olla ruum, kus loovus õitseb – kus muusika sünnib sõrmede all klaveril või kus sõnad voolavad vabalt paberile. See on aeg, mil ma saan kuulata kõige vaiksemat osa endast, mis räägib tõde, mida ma poleks suutnud kuulda mis tahes muus kontekstis.
Üksindus on mind õpetanud ka empaatiale. Ma olen hakanud märkama teiste inimeste pilkudes, žestides ja hääletoonides peegelduvaid märke, mis räägivad sama keelt – vaikset tunnistust, et me kõik kogeme seda tunnet mingil hetkel. See on ühendanud mind inimkonnaga sügavamal tasandil, sest ma tean nüüd, et ükskõik kui üksi me ka ei tunneks, jagame me seda tunnet miljardite teistega üle maailma.
Ma olen õppinud, et “maailmas üksi” tunne ei pea olema lõplik
