“Tahan teile rääkida oma lugu sellest, kui olin halb partner. Sellest saate endale kirjutada loetelu sellest, milline partner te kunagi ei peaks olema ja millise partneriga te kunagi koos olema ei peaks.
Olen mees. Umbes nelikümmend. Olin kümme aastat suhtes, millest mu partner oleks pidanud mind palju varem välja viskama.
Peale alguse ei pööranud ma oma partneri olemasolule tähelepanu, välja arvatud siis, kui see oli minu kasuks. Teisisõnu, siis, kui ta mind ihaldas ja tahtis seksi.
Tema ei saanud kunagi seksi. Ta oli küll selles osaline, kuid ma ei mõelnud kunagi tema naudingule. Minu jaoks oli oluline vaid iseendale rahulolu saada.
Kodutöödes järgisin oma vanemate väärtusi. Mees ei osale kodutöödes. Ega ma seda teinudki. Mulle tundub naeruväärne lugeda selliste meeste kaebusi, kes räägivad, et mees teeb rasked tööd ja vahetab rehve. See on vastutuse vältimine ja õigustamine. Olen alles üksi elades aru saanud, kui raske ja kui palju kodutööd on ning kui palju aega sellele kulub.
Mul on piinlik oma suhtumise pärast. Olin üks nendest meestest, kes oma ema valdustest kolisid naise valdustesse, tähendades sellega, et minu elus võttis minu naise rolli ehk kodu koristamise ja lastehoidja. Samal ajal seletasin end ikka veel pere leivakorjajana, isegi kui mu naine hakkas tööle. See on kaasa toodud lapsepõlgest.
Ma ei rääkinud kunagi armastusest, ma ei teinud kunagi ettepanekuid ühise aja veetmiseks, ma ei olnud kunagi algatuses romantikas, ma ei olnud kunagi lastega ilma palumata, et mu naine saaks endale aega. Tal polnud seda just palju ja kui ta seda sai, siis võtsin selle suurena teona, et olen õhtul oma lastega.
Pidasin oma abielu iseenesestmõistetavaks. Kui ma ei olnud tööl, olin kuskil mujal peidus. Vihastasin, kui mulle tähelepanu või osalust argipäevas paluti. Süüdistasin oma naist selles, et talle miski ei piisa. Ma ei teinud ju midagi. Tema ei saanud minult midagi. Mitte midagi.
Mida ma siis tegin, kui mu naine hakkas rääkima lahutusest. Süüdistasin teda sellegi eest. Sama argumentiga. Talle ei piisa miski. Ei võtnud ma tema lahkumissoove tõsiselt. Olin kindel, et ta ähvardab ainult ega julge minna.
Kuni ta lahkus...
See on parim ja halvim, mis minuga võinuks juhtuda. Parim sellepärast, et see sundis mind lõpuks mängu vaatama ja elu uuesti mõtlema. Halvim sellepärast, et kaotasin naise, keda armastasin, inimese, kes on seestpoolt puhas kuld. Ma pole seda endale veel andestanud.
Olen oma endiselt naise käest vabandust palunud.
