On palju lugusid, mis räägivad sellest, kuidas lapse sünd toob ellu tähenduse, täidab tühimiku ja muudab kõik paremaks. Meile öeldakse, et emadus on loomulikult täitev, et see paneb kõik paika. Et kui laps on käes, siis saab elu justkui lõpuks „terveks“.
Aga mida ei räägita piisavalt, on see, mis juhtub siis, kui see nii ei lähe.
Kui ma sain lapse, arvasin ma siiralt, et nüüd muutub kõik paremaks. Et ma tunnen ennast lõpuks terviklikuna. Et kõik varasemad kahtlused ja sisemised tühimikud kaovad. Aga selle asemel juhtus midagi, milleks ma ei olnud valmis.
Ma tundsin, et ma kaon iseenda seest ära.
See ei juhtunud üleöö. See tuli vaikselt, märkamatult. Alguses olid need väikesed muutused – vähem aega iseendale, rohkem vastutust, vähem vaikust. Siis hakkasid kaduma asjad, mis olid kunagi minu omad – harjumused, huvid, mõtted, isegi see, kuidas ma ennast tundsin.
Ühel hetkel sain aru, et ma ei tunne enam iseennast ära.
Ma olin ema. Ma hoolitsesin, planeerisin, andsin endast kõik. Aga kusagil selle kõige keskel oli inimene, kes ma olin enne – ja ta oli justkui kadunud. Mitte sellepärast, et ma ei armastaks oma last. Vastupidi. Aga armastus ei kustuta vajadust olla ka mina ise.
Ja see ongi see osa, millest räägitakse harva.
Emadus ei tee sind automaatselt terviklikuks. Mõnikord lõhub see sind lahti. Ta võtab su vana identiteedi ja paneb selle proovile. Ta sunnib sind küsima küsimusi, mida sa pole kunagi varem küsinud: kes ma olen, kui ma ei ole ainult ema? Mis on minu vajadused? Kus on minu piirid?
See võib olla hirmutav.
On päevi, mil sa tunned, et oled kaotanud midagi väga olulist. Midagi, mida sa ei oska isegi täpselt nimetada. Ja siis tuleb süütunne – sest kuidas saab nii tunda, kui sul on laps, keda sa armastad rohkem kui midagi muud?
Aga need kaks tunnet võivad eksisteerida korraga.
Sa võid armastada oma last kogu südamest ja samal ajal igatseda iseennast. See ei tee sind halvaks emaks. See teeb sind inimeseks.
Aja jooksul hakkab midagi muutuma. Mitte kiiresti, mitte dramaatiliselt, vaid tasapisi. Sa hakkad märkama, et sa ei pea valima – kas olla ema või olla sina ise. Sa võid olla mõlemat, aga see nõuab teadlikkust ja julgust.
Julgust võtta aega iseendale ilma süütundeta. Julgust tunnistada, et sa vajad enamat kui ainult hoolitsemise rolli. Julgust ehitada ennast uuesti üles – mitte sellisena, nagu sa olid enne, vaid uuel viisil.
Sest tõde on see, et sa ei saa tagasi täpselt seda inimest, kes sa olid.
Aga sa võid luua midagi uut.
Midagi sügavamat, teadlikumat ja võib-olla isegi tugevamat. Midagi, kus emadus ei kustuta sind, vaid saab osaks sinust – ilma et see võtaks ära sinu olemuse.
See ei ole lihtne tee. Aga see on päris.
Ja võib-olla ongi tõeline terviklikkus mitte see, et kõik tükid sobivad ideaalselt kokku, vaid see, et sa õpid elama koos nende muutustega, mis sind on kujundanud.
Ja lõpuks – leidma ennast uuesti, isegi kui sa oled vahepeal täiesti kadunud olnud.
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
