Kolm põlvkonda tagasi töötasid inimesed suisa 80 tundi nädalas. Seega on praegune 40-tunnine töönädal küllaltki uus töötamisviis. Mis aga juhtuks, kui tööl käia neljal päeval ja puhata kolm päeva? Katseprojektid näitasid paljulubavaid tulemusi, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Mis juhtuks, kui inimesed ei peaks magama? Tõenäoliselt juhtuks kaks asja. Nad teeksid rohkem tööd. Millest saadud sissetuleku kulutaks arvukate negatiivsete tagajärgede lahendamiseks. Pimedal ajal ärkvelolijad põhjustaks rohkem autoõnnetusi, tekitaks tulekahjusid, satuks õnnetustesse, sööks rohkem ja reostaks keskkonda ning läheksid omavahel tülli. Ometi püütakse instinktiivselt liikuda just selles suunas.
Une arvelt elamiseks kasutatakse kõikvõimalikke tehnoloogiaid, tarbitakse erguteid ning püütakse end ravimite abil rajal hoida. Nädalavahetused on juba pikemat aega töö käes, millesse püütakse töise jõuga suruda sotsiaalseid kohustusi. Režiim on pingeline. Piisab mõnest välisest probleemist ja heaolu kukub. Enamasti järsult, mida võib näha Ühendkuningriigis, kuhu The Wall Street Journal ennustab viimase kuuekümne aasta suurimat elutaseme langust.
Mõelda võiks ka teistpidi. Mis juhtuks, kui iga päev ei peaks tööl käima? Kui teeks tööd neljal päeval ja kolm päeva oleks tööst vabad? Siin-seal saadud kogemuste järgi peaks lisanduv töövaba aeg võimaldama elada õnnelikumat ja täisväärtuslikumat elu, võimaldades tööväliseid eluosi, mis jäetakse tähelepanuta. Näiteks kvaliteetne uneaeg tugevdab tervist ja lisab energiat. Mida on vaja, et elada aktiivselt, tehes seda koos lähedaste ja sõpradega ning süveneda harrastustesse. Teha koduseid toimetusi, tänu millele paraneb elukeskkond, kus tahakski kauem aega veeta.
Antud positiivsete valikute võimalikkuse vihjed pärinevad arenenud maailmale võimalik, et Brexiti tõttu ja muudele probleemidele ühena esimestest algava suurema allakäigu teed valgustavast Ühendkuningriigist. Sealses keelekeskkonnas on levinud ütlus tumedaid pilvi ümbritsevast hõbedasest särast, osutusega pimeduse varjus elavale elujaatusele. Riigis asuti sõlmima nelja tööpäeva lepinguid. Lühikeses ajas liitus sellega juba sada ettevõtet. Kõik, sealhulgas paar suuremat firmat, kummaski 450 töötajat, tagavad lühema töönädala eest sama palga kui varem. Mainitud sajas ettevõttes on uue lepinguga kaasatud kokku 2600 töötajat. Leping on tõsine ja tööandjaid kontrollitakse, et tegemist ei oleks peidetud töökoormusega. Järelikult peab see olema ka tööandjale kasulik.
Algatus kasvas välja suvel alanud katseprojektist, kuhu kaasati umbes 3300 töötajaga 70 ettevõtet. Katseprojekti kestvuseks valiti pool aastat, kuis puudus vajalik kogemus, aga selle kogunemiseks oli vaja leida kesktee, et osalevad ettevõtjad poole pealt alt ära ei hüppaks ja oleks valmistunud kuuekuuliseks eksperimendiks. Eksperimendi keskseks kokkuleppeks töövõtjatega oli hoida tootlikkus nelja tööpäevaga vähemalt endisel tasemel. Paistab, et see polnud probleemiks ja kogunenud muud positiivsed signaalid ajendasidki looma platvormi püsivateks kokkulepeteks. Millega üllatava kiirusega liitunud sada ettevõtet ületasidki uudiskünnise.
Liitujal on valida kuld- ja hõbelepingute vahel. Mõlemad rajanevad püsivalt lühendatud tööajaga töösuhtele, mitte enam katsetamisele. Kuldstandardi leping lubab töötada sama palga eest kuni 32 tundi nädalas. Mida võib soovi korral jagada ka viie tööpäeva peale. Hõbestandard lubab maksimaalselt 35-tunnist töönädalat. Palk peab jääma samaks.
Tööandjaid peaks peibutama vähemalt kolm positiivset arengut. Neist esimene on mõneti üllatavalt suurem tootlikkus. 95 protsenti eksperimendis osalenud ettevõtetest tunnistasid, et seal tehakse vähema ajaga sama ja mõnel juhul isegi rohkem ära. Töötajad on puhanumad ja motiveeritumad, neil on vähem tervise ja pereprobleeme jne. Teiseks hoiab lühem töönädal kokku tööandja kulusid. Kolmandaks meelitab väiksem tööaeg tööle andekamaid inimesi.
Ühtlasi areneb ettevõtluskeskkond. Kui sissetulek jääb samaks, aga aega tuleb juurde, hakatakse rohkem kasutama vaba aja teenuseid, mistõttu paraneb tööhõive. Siingi puhanud ja töövõimelisemate inimeste näol. See omakorda elavdab suurema tootlikkuse kaudu majandust ja stimuleerib nii teenuste kui ka protsesside innovatsiooni. Ühiskonnale peaks lühem töönädal tähendama kokkuhoidu tervishoiu kulutuste pealt. Või vähemalt pidurdama nende jätkuvat kasvu, stressis vananeva populatsiooni tõttu, kes mõtleb vaid tööle.
Kõik see tundub nii ilus, et võiks imestada, miks juba varem pole selle peale tuldud? Tegelikult ei pea imestama. 40-tunnine töönädal on samuti üpris uus. Täna elavatest kolm põlvkonda tagasi võis nädalas tööle kuluda üle 80 tunni. 40- tunnine töönädal on olnud üldlevinud umbes pool sajandit. Järelikult ei ole tegemist igivana reegli või töökultuuriga. Pigem peaks vaatama, miks modernsel ajal korraldatakse peamiselt vaimseks kujunenud tööd nagu vabrikus. Ühendkuningriik oli tööstusrevolutsiooni häll. Järsku näitavad nad teed ka uuele töökultuurile, lisaks kehale ka tema vaimset potentsiaali paremini rakendava inimesekeskse kultuuri suunas. Keegi peab esimeste seas uut proovima ja teistele võimalusi tutvustama. Töökeskse ja magamatu elu tuleviku kohta on juba piisavalt hoiatavaid signaale.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.
Err.ee
