Kuigi inimeste teadlikus loomapidamisest on aja jooksul kasvanud, kohtab veel magalarajoonide vahel jalutades sageli loomi, kes ilmselgelt korterisse elama ei sobi. Suurekasvuline koer võib ju rahulik olla, kuid üldiselt soovib loom liikuda ja päevade kaupa üksi kodus olles ta seda teha ei saa.
Väiksemad koerad saavad muidugi kenasti hakkama. Seetõttu on eriti rõõmustav näha kuidas vanamemmed oma nähvitsaid jalutavad – koeral on hooliv perenaine ning loom utsitab ka inimest rohkem liikuma. Nagu me teame on vanuigi paigale jäämine üks ohtlikumaid asju. Seetõttu on kohati kurb, et teatud vanusest alates enam looma varjupaigast endale võtta ei saa.
Muidugi on teinekord reaalne oht, et koer elab perenaise või peremehe üle, eriti kui võetud on noor koer. Seetõttu peaks varjupaigad arvesse võtma ka looma vanust, kellele kodu pakutakse. Mõned aastad suudetakse üksteisele ikka seltsi ja rõõmu pakkuda.
Tulles tagasi aga suurte koerte juurde, siis tuleks luua mingi indeks, kus koera eluskaal jagatakse korteri ruutmeetritega. See tähendaks, et kui inimene elab suures korteris, saaks ta ka suurema koera võtta. Indeks ei tohiks aga kindlasti üle 0,5-1 minna. Tundub loogiline, et 40 ruutmeetrises kahetoalises korteris ei tohiks 40 kilogrammist looma pidada. Näiteks isane bernhardiin võib ligi 90 kilo kaaluda, seega ei tohiks tal üldse korterisse asja olla. Siberi haski võib aga keskküttega korteris hoopiski üles sulada.
Loomulikult võivad koeraomanikud siinkohal vastu vaielda ja öelda, et kui loomaga piisavalt tihti ja pikalt jalutamas käiakse, on kõik korras. Võimalik, et ongi, aga kuidas seda kontrollida? Inimesed tulevad hädavaevu ots-otsaga kokku ja paljud teevad mitme koha peal tööd. Lapsed käivad huviringides ja trennis. Kust näpistatakse need tunnid, et oma neljajalgsele sõbrale korralikku trenni pakkuda?
