„Haiglate ülekoormuse vältimiseks on parim vahend vaktsineerimine, eriti vanuserühmades, kellel on suurem tõenäosus haigestumisel haiglaravi vajada. Kõige efektiivsemad vaktsiinid annavad ca 90% kaitse haiglaravi vajava COVID-19 vastu kolme nädalaga (Spikevax ehk Moderna). Seega ei saa öelda, et vaktsineerida pole enam mõtet,“ kinnitas Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits, lisades, et pikema kaitse saamiseks on vajalik ka teine doos.
„Teine lähenemine, mille efekt on ühiskonna tasemel väiksem, on tõhustusdooside manustamine, eelkõige siis eesliini töötajatele ja 65+ inimestele, kellel on vaktsiini teisest doosist möödas rohkem kui 6 kuud. Ühiskonna tasemel on selle efekt väiksem, kuna need inimesed, kes on juba vaktsineeritud, moodustavad haiglaravi vajajatest alla kolmandiku,“ märkis Merits.
„Siiski on vahe individuaalsel tasemel suur: tõhustusdoos vähendab võimalust, et viirusega nakatatutakse ja sattutakse haiglasse üle kümne korra ja Iisraeli uuringu järgi suisa 19,5 korda,“ lisas ta.
Vaktsineerimine on viroloogiaprofessori hinnangul ainus lähenemine, mis omab kindlat positiivset efekti lõpptulemusele ehk vähendab haiglaravi vajavate inimeste arvu.
„Muud meetmed võimaldavad vältida haiglate ülekoormust, kuid see on rohkem koormuse ühtlasem jaotus pikema aja peale, mis on samuti oluline. Siin on esimeseks sammuks olemasolevatest kontrollmeetmetest parem kinnipidamine ja ühiskondlik käitumine, mis viiks nende kontaktide, mille kaudu viirus levib, vähenemisele,“ selgitas Merits. Võimalikud lähenemised on tema sõnul muuhulgas näiteks kaugtöö soodustamine ja kiirtestimine.
Vaktsineerimishuvi kasvatamine on üks suurimaid murekohti
Vastates küsimusele, kuidas huvi vaktsineerimise vastu kasvatada, nentis Andres Merits, et head vastust siinkohal välja pakkuda pole.
„Inimesed võiksid arvestada, et viirusel kiiret pole ja oma eesmärgi – milleks on säilimine ja paljunemine – saavutab ta ka siis, kui vastuvõtlik ehk vaktsineerimata inimene nakatub talvel, kevadel või järgmisel aastal. Loota, et viirus “pehmemaks” muutub või et kohe-kohe tuleb tõhus ravi, pole praegu alust,“ sõnas Merits.
„Tõenäosus, et õnnestub vältida nii vaktsiini kui viirust, on endiselt olemas, kuid see on viiruse efektiivsemaks muutumise tõttu oluliselt vähenenud. Need on objektiivsed faktid, mitte kellegi hirmutamine!“ kinnitas professor.
„Mis meil seni tegemata on? Lätis otsustati toetada vaktsineeritud pensionäre 20 euroga kuus. Ma ei hakka hindama, kas see on hea meede, kuid raha on tuntud kui hea motivaator. Põhjamaades on toiminud hea ühiskonna sidusus ehk siis kõik ühiskonna grupid ja poliitilised jõud on ühtselt liikunud vaktsineerimise suunas. See on andnud edu ja loodetavasti on see edu püsiv,“ sõnas Merits.
Kuivõrd see on rakendatav Eestis, kus pole head täiskasvanute vaktsineerimise traditsiooni, pole professori sõnul selge.“ Kindlasti on oluline ka inimeste individuaalne kõnetamine ja nende kõhkluste-kahtluste leevendamine,“ lausus ta. „Paljud neist pole põhjendatud kuid seda peaks inimesele seletama keegi keda ta usaldab – arst, õde, poliitik või muu eeskuju.“
Professor Merits lausus, et koolide distantsõpe peaks olema absoluutselt viimane meede, mida rakendada.
„Õppetöö ohutumaks muutmisel on paljugi tehtud ja kahtlemata on selles veel ka ruumi, olgu tegu siis ebapopulaarsete meetmete – näiteks näomaskide kandmine – või lihtsamate lahendustega nagu testimine ja ruumide õhutamine,“ märkis ta. „Kindlasti on oluline ka laste vaktsineerimine alates vanusest, kus see on lubatud, kuid siin on oluline jälgida põhimõtet, et vaktsineerimine peab kindlasti lähtuma laste endi huvidest. Koolide avatuna hoidmine on üks selline huvi, haigestumise – mis on lastel harva tõsine, kuid mille kõik tagajärjed pole uue viiruse puhul veel teada – vältimine teine.“
Lisameetmetesse tuleks suhtuda ettevaatlikult
Lisapiirangute kehtestamist Merits hetkel veel mõistlikuks ei pea. „Piirangute rakendamine on kõige probleemsem ja seega põhjendatud vaid juhul kui muidu ei õnnestu meditsiinisüsteemi ülekoormust vältida ja ohtu sattub erakorraline arstiabi ja muud edasilükkamatud meditsiiniteenused ehk siis tekib riive Põhiseaduse paragrahv 28-ga mis ütleb “Igaühel on õigus tervise kaitsele”,“ märkis ta.
„Sellisel juhul on piirangud sundvalik. Ka praegune COVID-19 tase on koormav ja suurendab juba praegu olemasolevat plaanilise ravi “võlga” – COVID-19 ravi tõttu on 21000 inimesel saamata kavandatud meditsiiniteenused. See on väga tõsine probleem, sest jutt on reaalsetest inimestest ja väga reaalsetest probleemidest,“ nentis Andres Merits.
„Edasi lükatud puusaoperatsioon või sapikivide eemaldamine puudutab väga paljusid inimesi ja see arv suureneb plaanilise ravi piiramisel kiiresti,“ tõi Merits näite.
„Samas on piirangud oma olemuselt ebaõiglased, mõjutades peaaegu alati ka neid, kes on teinud kõik endast sõltuva piirangute vältimiseks. Lisaks – kui piirangutega ei kaasne oluliselt paranenud vaktsineerimine, siis on väga tõenäoline, et immuunkaitseta inimeste nakatumine ja haiglaravi lükatakse ainult edasi, kuid lõppkokkuvõttena seda olulisel määral ei vähendata.“
Olemasolevate kontrollmeetmete parem jälgimine on viroloogiaprofessori sõnul olukorra parandamiseks ja hullema ärahoidmiseks kindlasti oluline.
„Inimeste endi ohukäitumise vähendamine on samuti oluline, kuid hea oleks kui inimesed teeksid seda omast tahtest (ja huvist) lähtudes, mitte käsu korras. Soomes ja ka Rootsis on see toiminud. Abiks võiks olla kiirtestimise võimaluste kasutamine, iseenesest mõistetava “haigena olen kodus” põhimõtte jälgimine ja kaugtöö (kui võimalik) kasutamine. Kõrgema riskiga ürituste puhul võiks kaaluda nende edasilükkamist / ärajätmist või vähemalt võimalike riskide vähendamist,“ arvas Merits.
Urmas Sule: vaktsineerimata inimesed otsustasid immuunsuse saada läbipõdemise teel
„Haiglad tegelevad igapäevaselt küsimusega, kuidas vältida pandeemiast tulenevalt haiglate ummistumist. Probleem ei ole mitte ainult COVID-i nakatunutega, vaid kõige suuremaks väljakutseks on üle Eesti haiglate jaoks see, kuidas vältida plaanitud ravi edasilükkamist või ajutist peatamist,“ ütles Terviseameti kriisistaabi meditsiinijuht Urmas Sule.
Seda, et vaktsineeritute tase ei taha mitte kuidagi tõusta, peab Sule teatud mõttes paratamatuseks.
„Vaktsineerituse tase peegeldab üldist olukorda ühiskonnas – võib öelda, et umbkaudu 30% inimestest on otsustanud saavutada viiruse vastu immuunsuse selle läbi põdemise teel,“ lisas Sule, kelle hinnangul on selliste inimeste veenmine äärmiselt keeruline ja tihti tulemuseta ettevõtmine.
Allikas Pealinn.ee
