EKRE poliitik Loone Ots pidas Tartus Martin Helme kohtumisel rahvaga kõne, lubades tõsta mõõga rahvusmeelse Eesti kaitseks.
„Siin, minu käes, on ehtne 19. sajandi mõõk. Kinkisin selle mõõga sünnipäevaks oma abikaasale, keda ma väga armastan. See mõõk on mänginud kaasa mitmes minu ajaloolises näidendis. Nüüd on ta siin, Lydia, meie rahvuspoetessi ja ärkamisaja liidri Lydia Koidula elupaigas. Laenasin mehelt mõõga tänaseks päevaks, et mu jutt jääks teile paremini meelde.
Ma tõstan selle mõõga!
Ma tõstan selle mõõga Eestis lokkava umbrohu hävitamiseks. Ei, mitte takjate või naadi. Tõesti, tõesti: Eesti, meie ühine Eesti igatseb hoopis teistmoodi, maksimaalset rohepööret, mitte sellist, mis paneb nõgesed kasvama linnaparki ja lükkab pärast selle pargi asfaldi alla. Eesti vajab pööret, mis paneks jälle haljendama meie rahvusluse põllud ja meie iseolemise pühad hiiepuud.
Ma tõstan mõõga selle Eesti vastu, mis on sunnitud kandma orjatüdruku särki ja heitma ikka ja taas põrmu kurjade, inimvaenulike, hävitavate mõisahärrade ja meie pühaduste üle ülbelt irvitavate parunipreilide ees. Ma tõstan mõõga, südames kurb, sest need mõisnikud ja maadamid on meie endi soost ja räägivad meie endi eesti keelt.
Ometi on nad teinud kõik, et visata liiva eesti keele leegile, kustutada tuletungal, mille Tuglas pillas käest ja rahvuslikud jõud laulva revolutsiooni ajal uuesti süütasid ja tõstsid kõrgele nagu tegi seda Tasuja. Need, kes hõljuvad Toompea võimu koridorides, tantsivad tegelikult vana Kalevi haual. Emakeel ja eestlus on nende jaoks midagi naeruväärset, pilkealust. Ma ütlen: Eesti valitsus, Eesti viletsus. Ma tõstan selle vastu mõõga!
Ma tõstan mõõga Eestit kägistava vaesuse vastu. Ma tõstan mõõga, et me saaks vabaks energivaesuse raudahelatest. Ma tõstan mõõga, et raiuda läbi kaua ja hoolega punutud köied, millega on risti-rästi kinni köidetud meie tervishoid alates nendest lastest, keda arstid kunagi ei näe, jätkates teismelistega, kelle muresid ei saa psühholoogide, terapeutide ja psühhiaatrite puudusel ravida, ja lõpetades auväärsete, oma elu Eestile pühendanud, lapsi tublideks inimesteks kasvatanud eakatega, nagu minu isa, kelle nüüdne tervishoiukorraldus jättis abitult ja ametnike julgustavate naeratuste saatel piinlema suurtesse valudesse kaheks aastaks, enne, kui ta pääses operatsioonile.
Ma ei ihka kättemaksu. Mõõk minu käes tahab tapelda sellega, mis ei sobi Eestile kui rahvusriigile ja Eesti meestele ning naistele, kes tahavad olla mehed ning naised. Ma tahan raiuda maha tõkked, mis ei luba Eesti inimesel olla õnnelik ja uskuda tulevikku.
Äsja pühitsesime Tartu rahu päeva. Paraku tuleb enne rahu kasutada mõõka. Ma tahan võtta vastutuse. Ma tahan esindada Riigikogus Tartu rahvast ja igat eesti inimest, maarahva poega või tütart. Ma tahan panna mängu kogu oma tarkuse, kogu oma jõu ja kui vaja, oma elu. Täpselt sedasama tegin ma noore tudengina aastal 1991, kui ruttasin Tallinna telemaja juurde, et kaitsta rinnaga meie äsja tagasi võidetud vabadust. Ma tahan võita ka nüüd! Sest me peame halva pikali lööma ja sundima teda võimu loovutama.
Mõõk on vaba mehe tunnus. Mõõka kandsid Lembitu ja Laidoner, mõõgale toetub Amandus Adamsoni Kalevipoeg Emajõe kaldal. Mõõk oli neil ligi seitsmekümnel eesti soost, maarahva verest pärit ohvitseril, kes võitlesid Rootsi poolel Venemaa vastu, kaitstes Eestimaad Põhjasõjas. Mõõk sümboliseerib meie vabadusejanu, meie kaitsetahet, meie kindlameelsust, et me saame võidu, seljatame vaesuse ja ei loovuta pisimatki tükikest meie põhiseaduses kinnitatud tõest, et Eesti on rahvusriik ja et see riik peab olema eestlaste jaoks ja peab edendama eesti keelt ning eesti kultuuri igavesti!
Korrakem Koidulat – sind surmani ma tahan küll kalliks pidada, mu õitsev Eesti rada, mu lehkav isamaa! Nii sündigu! Meie mõõgad on haljad ja me läheme lahingusse ainult võitma! Meie päästame Eesti! Mina olen selles malevas! Elagu Eesti!”
